Juhtkiri: küüditamised pole jäänud minevikku

Täna on 14. juuni. Eestimaal pole vist kedagi, kes ei teaks seda kui küüditamise aastapäeva. 81 aastat tagasi viidi Eestist ära ligi 10 000 inimest – arreteerituna umbes 3000 meest ja väljasaadetuna ligikaudu 7000 naist, last ja vanurit. Arreteerimised ja väljasaatmised puudutasid ka Lätit, Leedut, Valgevenet, Ukrainat ja Moldovat. Küüditamised jätkusid mitme lainena ka pärast sõda. Suurim neist oli märtsis 1949, mil Eestist saadeti Siberisse 20 000 inimest. Need on masendavad arvud.

Juunis 1941 viidi Nõukogude võimu selgituste järgi välja ebausaldusväärne kontingent, märtsis kaheksa aastat hiljem aga likvideeriti kulaklust kui klassi. Mõlemal juhul on tegemist väljamõeldud kollektiivse süüga ja katsega rikkuda tervete rahvaste elujõud.

Aja möödudes hakkavad ajaloos toime pandud õudused rahva mälus kahvatuma. Vahepeal tundus juba, et sündmus vajub peagi unustusse, sest umbes kolmandikust, kes küüditatutest Eestisse tagasi jõudis, on praeguseks enamik oma maise tee lõpetanud.

Nõukogude okupatsiooni ajal hoidis ja toitis nende kuupäevade mäletamine iseseisvuspüüdu, vabanemise järel aitas mälestuspäevade tähistamine leevendada traumasid. Enam kui 30 iseseisvusaastaga on aga nende päevade puhul mälestusmärkide juures käijate read kokku kuivanud. Juuni- ja märtsiküüditamine oleks nagu eelmiste põlvkondade teema.

Nagu tänavu näeme, on teema hoopis aktuaalsem, kui meile vahepeal tundus. Ei ole idanaaber seda praktikat sugugi unustatud, vaid teeb seda jälle, praegu Ukrainas ja ukrainlastega. Ja taas sama absurdsetel põhjustel, nagu mäletame ka meie.

Nii et mõtelgem täna mitte ainult oma ammu kannatanud esivanematele ja nende lähedastele, vaid ka ukrainlastele, keda on nii arreteeritud kui ka viidud kodumaalt Venemaale.