Keeletark: eirama tuli, et jääda

Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula
Monika Undo. Foto: Arvo Tarmula

1972. aasta Emakeele Seltsi keeletoimkonna korraldatud uute sõnade võistlus osutus õnnestunuks nii osalejate arvult kui ka heade sõnaleidude poolest. Tähelepanuväärne on, et noorim osaleja oli kõigest I klassi õpilane, kes trussikute asemel soovitas püksikud; vanim seevastu pea 90aastane vanahärra, tema pakkus linnakese asemel linnakut. Sellelt sõnakorjelt on pärit veel eirama ignoreerima vastena.

Eirama autor on kirjanik Ilmar Sikemäe (1914–1998). Kirjanik Ain Kaalepi (1926–2020) meelest oli eirama näol tegemist hea leiuga. Kaalep, kes ise oli tuntud sõnade välmija, näiteks on ta loonud lõimima, kirjutas 1972. aasta Sirbis ja Vasaras, et „keegi ei tohiks küll eirata seda head sõna“. Kaalep leidis, et kuna on olemas tegusõna eirama, saab selle põhjal ignorandi kohta öelda eiram. Eiramit küll ei kasutata, küll aga on ÕSis olemas eirang ja eire.

Ignoreerima asemele on püütud ka varem sobilikku vastet leida. Näiteks Johannes Aavik mõtles välja neenima. Aavik on kirjutanud: „Ta neenis teda täieliselt.“ 1930ndatel ilmunud „Eesti entsüklopeedias“ on kasutatud hoopis sõna nehkama. 1970ndate alguses pakuti aga Sirbi ja Vasara veergudel eimama, einama. Samas oli arvamus, et „kumbki ei kõla hästi; nii m– kui n-häälik muudab sõna kõlalt leebeks, kuidagi uniseks“. Seetõttu käidi välja hoopis eivama, millest omakorda saanuks tuletada eivaja ehk eivur, eivang ehk eive, eivane, eivas, eivalt jne.

Sõna eirama oli aga võimatu eirata ja võeti kiiresti omaks.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments