Äsja tuli trükikojast „Risti raamatu” kolmas osa – mahukam kui kaks eelmist ja igatpidi esinduslik. Ei ole palju neid kogukonnaraamatuid, mida oleks tehtud niisuguse põhjalikkusega nagu „Risti raamatu” puhul, kuigi ka „Puise lood” ja mitmed Kullamaa raamatud on lisaks huvitavale sisule ka silmale ilusad vaadata. Enamasti on kihelkonnad, külad, alevid ja koolid andnud välja väiksemaid raamatuid või vihiku kaupa ilmuvaid väljaandeid, mis pühendatud konkreetsetele teemadele või sisaldavad eri aegadest pajatavaid artikleid. Seesugune kolme – eraldi ajaloole, kultuurile-spordile ning hariduselule pühendatud – köitega väljaanne on kui mitte päris ainulaadne, siis vähemalt üsna haruldane.
Ükskõik, milline on ka vorm – on need vihikud või paksud kõvade kaantega raamatud –, kõige olulisem on ikka sisu ja eesmärk – kohamälu talletamine. Raamatusse köidetuna on see kõigile kättesaadav, mitte nagu omaaegse rahvapärimuse kogumise tulemused, mis ununesid rahvaluule arhiivi nii kauaks, et jõudsid kogukonna teadvusest kaduda ja jääda ainult erialateadlaste pärusmaaks. Rääkimata lugudest, mida on küll põlvest põlve edasi antud, kuid aja jooksul kipub osa neist lugudest ikka unustuse hõlma vajuma. Paraku siis, kui tahaks loo meelde tuletada, pole enam neid, kes mäletaks.
Kogemused, teadmised ja lood kodukandi kohta seovad tihedasti paigaga järeltulevad põlved, kel endal võibolla ei õnnestukski tuhmuvaid mälestusi nii-öelda algsest allikast kuulda, samuti annavad võimaluse sisserändajale ja uuselanikule sobitada end kogukonda lihtsamini.
Millal on õige aeg lood ja laulud kokku koguda? Õiget aega polegi, sest osa ammuste aegade lugusid ja laule on nagunii juba kadunud. Aga ka neil, kes praegu elavad ja tegutsevad, on oma lood rääkida. Risti hariduselu raamatu alguses on terve lehekülje jagu nimesid, kes teose valmimisele kaasa aitasid. Nende nimede hulgas on kuue inimese omad, kelle mälestuste jäädvustamiseks oli tõesti viimane hetk. Ja see on tore, et nemad veel jõudsid.
