Prantsusmaal valib presidendi rahvas, riigi käekäigu eest vastutavad president ja peaminister koos.
Presidendivalimiste teise vooru pääsevad kaks rohkem hääli saanud kandidaati. Seekord siis praegune president Emmanuel Macron ja parempoolne Marine Le Pen, nagu ka eelmiste presidendivalimiste teises voorus 2017. aastal. Tookord võitis Macron. Kas seekord ka nii läheb, pole kindel, kuigi küsitlused näitavad mõningat edu siiski talle.
Vahepeal on mööda läinud viis aastat, kus Prantsusmaa ühiskonnas suuri muutusi pole toimunud. Prantslastele tundub, et nende riigi areng on aeglasem kui teistel. Rahulolematuid on palju, nii vasakul kui ka paremal tiival. Üks peateema on olnud pensionireform, mida Macron kavandab ja mis paljudele ei sobi, sest tõuseks pensioniiga. Teine peateema on suhtumine Euroopa Liitu ja välispoliitika. Viimases on küll Venemaa sõda Ukraina vastu toonud mõningaid muutusi – enam ei räägita lähenemisest Venemaale, nagu vahepeal nii paremalt kui ka vasemalt poolt kuulda oli.
Olulised on veel keskkonnateemad. Macron räägib süsinikujalajälje vähendamisest ja nimetab konkurenti kliimaskeptikuks, Le Pen lubab meretuuleparkidele kehtestada moratooriumi ja peab Macroni süüdlaseks prantslaste madalas elatustasemes.
Macron on oma vaadete poolest üsna keskel, Le Pen aga nii parempoolne, et eelmiste valimiste ajal peeti teda äärmuslaseks. Nüüd, kui esile on kerkinud temast veel parempoolsem jõud, mõjub ta peaaegu harilikuna. Ka Le Peni enda seisukohad on muutunud. Varem on tema partei toetanud lahkumist eurotsoonist ja Euroopa Liidust, nüüd ta sellest enam ei räägi. Endiselt resoluutne on ta aga immigratsiooniküsimustes.
Ent valimiste tulemusi mõjutavad ka need, kelle eelistused on tugevalt vasakpoolsed. Kui esimeses voorus kolmandaks jäänud sotsialisti Jean-Luc Mélenchoni taha oleks koondunud kõik vasakpoolsed, oleks tõenäoline hoopis tema saamine presidendiks.
Kui kõik vasakpoolsed, kes Macroniga rahul ei ole, nüüd Le Peni võidu hirmus Macroni poolt hääletavad, on tema võit isegi tõnäoline.
seal vahet on, konni söövad nad ikka edasi
Valida halva ja halva vahel tähendab seda, et tegelikult head valikut ei ole. Üks äritseb reaalselt Venemaaga, teine on sõnades Venemaa sõber – kas on vahet? Presidendivalimiste võitmine taandub sisepoliitikaga tegemisele, mis tähendab seda, et tegelikult Prantsusmaa ühiskonda Ukraina sõda ei morjenda või on see nendele marginaalsus. Kahjuks Eesti ajakirjandus oma kvaliteediga ei küüni kuhugi ning arusaam EL suurriikide sisekliimast on äärmiselt vildakad ning ähmastunud müstilisest Euroopa olematust ühtsusest. Aga eks Prantsusmaa relvatööstus ja gaasi ning naftavajadus ning ühiskonna heaolu ongi nende jaoks tähtsamad, oma särk on ikka ihule lähemal ja sõda on kaugel olev asi.
Prantslaste puhul meenub tahtmatult seriaal “Allo! Allo!”. Saksa armee kaitses prantslasi barbarite eest suurepäraselt! Teisalt jäi neil just seetõttu saamata immuniseeriv Vene-kogemus.
Kahest halvast saab valida vähem halva. Valik seegi.