Mind on aastaid painanud küsimus, miks läks Venemaal nii, nagu läks. Nõukogude Liidu lõpp tõi seal kaasa Eestist veel suurema vabaduse plahvatuse.
Vladimir Putini presidendiaja esimeste aastateni püsis lootus, et Venemaa liigub lääneliku väärtusruumi suunas, kuid hiljem on iga muutus teinud üha kiiremas tempos suurt riiki ainult suletumaks ja sarnasemaks nõukogude diktatuurile, kust äsja lahkuti. Viimase kuuga on pööre jõudnud sisuliselt lõpule.
Kui alates Putini presidendiks saamisest on vabaduse kaotamise sammud olnud selged, siis tegelik suunamuutuse hetk on jäänud pigem hämaraks. Ei ole õige pidada seda valikut üksi Putini omaks, pigem toimus murdumine aastaid varem ja Putin ise oli selle tulemus.
1993. aasta septembri lõpul paisusid pinged Venemaa parlamendi ja president Boriss Jeltsini vahel pärast pikka võimuvõitlust nii suureks, et Jeltsin andis korralduse parlament laiali saata. Tollane põhiseadus sellist õigust presidendile ei andnud, kuid 1993. aastal oli Jeltsini maine nii kodumaises meedias kui läänes veel jätkuvalt kõrge ja pigem nähti parlamendis tagurlasi, kes raskeid reforme tegevat presidenti takistasid. Ülemnõukogu omakorda hääletas Jeltsini presidendi kohalt tagasikutsumise poolt.
Tänaseks on vähestel meeles, et Jeltsin lahendas konflikti vabalt valitud parlamendiga sõjaväge kasutades. Valge Majana tuntud parlamendihoone Moskva kesklinnas piirati 4. oktoobril armee poolt sisse ja kümmekond tanki tulistasid selle pihta. Kokku hukkus Moskvas oktoobri alguse kodusõjani küündinud konfliktis 147 inimest ja sajad said haavata.
