Juhtkiri: suhtlemispuue

Sellest, et koroonaviiruse levik koos sellega kaasnenud kodukontorite, distantsõppe ja sotsiaalsete kontaktide ahenemisega on mõjunud meie vaimsele tervisele, on juba üsna palju räägitud. Vaimule ei mõju hästi ka õhus olev mingi sõnulseletamatu ärevus – on selle põhjuseks siis rahvusvaheline olukord, pidevad hinnatõusud või iga päev uusi rekordeid püstitav koroonaviirusega nakatunutute hulk.

Vaimse tervise häirete kõrval tundub, et kodudesse ja ekraanide taha sulgumine on võtnud inimestelt oskuse omavahel suhelda. Tekkinud on suhtlemispuue. On ammu teada tõde, et nööbist kinni võttes ja silma vaadates on mõtteid lihtsam edasi anda kui kirja teel või ekraani vahendusel. Kirja lugedes sõltub palju lugeja meeleolust ja ta võib kirjast välja lugeda seda, mida seal tegelikult pole. Video vahendusel ei pruugi öeldu kehva ühenduse või maha keeratud heli tõttu üldse kohale jõuda. Nii me siis aina räägime, aga keegi ei kuule.

Näiteid suhtlemispuudest, kus küll nagu räägitakse, aga teine pool ei kuule, pole vaja kaugelt otsida – halba eeskuju näitab juba valitsus. Kaks koalitsioonipartnerit kaklevad küll energiahindade ja kompensatsioonide, küll koroonapiirangute pärast. Muidugi pole meil aimu, kuidas käib suhtlemine suletud uste taga, aga kõrvalt vaadates jääb küll mulje, nagu otse ei suudetaks omavahel üldse enam rääkida. Miks muidu üritatakse oma sõnumeid nii sotsiaal- kui ka tavameedia vahendusel avalikkuse ette tuua. Kas lootuses, et nii on kõlapind laiem ja kes kõvemini karjub, seda ka rohkem kuulda võetakse?

Täpselt sama lugu on inimeste omavahelise suhtlemisega. Igaüks elab oma maailmas ja karjub omi tõdesid, tehes seda sotsiaalmeediapostitustes või meeleavaldustel. Eriarvamusel olijate puhul suletakse lihtsalt silmad ja kõrvad. Ehk oleks aeg taas aeg silmad ja kõrvad nägemiseks ja kuulmiseks avada, muidu kihutame, kumbki leer omas paadis, kõva kisaga kuristikku.