MTÜ Loomus: ilutulestik – ühtede hetkeline rõõm teiste kannatuste hinnaga

Tänavuses valimiskompassis pärisime kohalikel valimistel kandideerijatelt nende arvamust ilutulestiku kohta.

64 protsenti vastanutest leidis, et kohalik omavalitsus peaks kutsuma eraisikuid üles aastavahetusel ilutulestikku mitte korraldama, pidades silmas loomade heaolu. Mitmed vastajad tõid välja, et on ise loomaomanikena pidanud silmitsi seisma probleemidega ja näevad lahendusena uuenduslikke meetodeid, näiteks valgussõud.

Valgussõu teed on tänavu otsustanud näiteks minna Viljandi (ja ka Haapsalu – toim.) linn, kus see on tõstatanud hulgaliselt küsimusi ja esile toonud põneva variatiivsuse emotsioonidest. Osa inimesi on pettunud ja käivitavad kogu ettevõtlikkuse endas, et uus aasta ikka tuleks (loe: et ilutulestik ära ei jääks). Ilutulestikuettevõtte juht kasutas ilutulestiku ärajätmise dramaatika kirjeldamiseks väljendit „kaduv kunst”.

Tõsi ta on, et ilutulestikku on taevasse enda ja teiste inimeste rõõmuks lennutatud juba sajandeid. Tõsi on ka see, et mida rohkem on raha, seda vingemalt seda taevasse saab lennutada ja rõõmu teha. Mis hinnaga see rõõm tuleb ja kas me sellist rõõmu tahamegi?

Sageli inimesed ei mõtle ega analüüsi, mida toob ilutulestik kaasa neile, kel pole eri põhjustel võimalik seda nautida ja kellele see ühtede hetkeline rõõm põhjustab hoopis lühi- või pikemaajalisi kannatusi. Kas sellisel juhul on aus tulihingeliselt nõuda ilutulestiku korraldamist?

Ilutulestik koosneb valgusest, helist ja materjalist, mis kohe pärast hetkelist kasutamist muutub prügiks ja reostab õhku. Tahkete osakeste saasteainete kontsentratsioon võib vahetult pärast ilutulestikku olla kuni kaheksa korda suurem kui tavaliselt. Saasteained võivad pärast ilutulestikku õhus püsida kuni viis tundi ja kuni 77 protsenti õhus leiduvast tahkete osakeste saastest pärineb ilutulestikust. Näiteks on lämmastikdioksiidi (NO₂) ja vääveldioksiidi (SO₂) sisaldus õhus pärast ilutulestikku olnud viis korda tavalisest suurem. Eri metallosakesed, näiteks vask, baarium ja strontsium, mis on lisatud ilutulestikule värviefekti saavutamiseks, satuvad põhjavette ja veekogudesse ning sealtkaudu kalade ja meie organismi.

Saasteainete kõrval on murekoht ilutulestiku tekitatud müra, mis jääb tavaliselt vahemikku 150–175 detsibelli. Maailma terviseorganisatsioon (WHO) soovitab, et täiskasvanud ei puutuks lühiajaliselt kokku rohkem kui 140 dB heliga. Laste puhul on soovituslik tugevus kuni 120 dB. 170 dB tugevuse ilutulestikuga peaks täiskasvanu seisma 15–20 meetri kaugusel, et mitte ületada hetkelist maksimaalset helitugevust. Lapsed peaksid seisma samast ilutulestikust 50–60 meetri kaugusel ning imikutel ei ole soovitatav üldse ilutulestikuga kokku puutuda.

Valjud paugud ei tekita probleeme vaid inimestele, vaid ka loomadele. Loomad kardavad paugutamist, mistõttu võivad nad käituda ettearvamatult. On sage, et ilutulestiku tõttu põgenevad lemmikloomad kodust või omaniku rihma otsast. Lisaks ära jooksnud looma ja omaniku stressile võib see põhjustada ohtlikke olukordi. Näiteks võib hirmunud loom kedagi rünnata või tekitada liiklusohtlikke olukordi, kui satub autode vahele jooksma.

Lindudele võib ilutulestiku müra põhjustada tahhükardiat ehk südamepekslemist ja isegi surma ning nad võivad ilutulestiku tõttu ajutiselt või jäädavalt oma asukohast ära lennata. Ilutulestikust tulenev paanika võib põhjustada lindude hoonete pihta või merele lendamist.

Küsimus on nüüd selles, kas need, kellele ilutulestik ei sobi, on piisavalt väärtuslikud, et ühiskonnana otsiksime ja leiaksime teised viisid uuele aastale vastu minna. Üks võimalus on valgussõu, et ära jätta kogu müra. Ühest küljest muudab uus ja tundmatu asi valvsaks ja võib tekkida tunne, et selline lahendus on kindlasti halvem kui tuttav ja traditsiooniline ilutulestik. Teisalt võiksime olla põnevil. Isegi kui alguses pole tegu millegi kõige vingemaga, siis korraldajad ja tehnoloogilised võimalused arenevad ning ühel hetkel tehakse nii vingeid valgussõusid, et ainuke küsimus, mis jääb, on, et miks me varem selle peale ei mõelnud.

Oleme kuulnud inimesi ütlemas, et ilutulestiku kogemine on suurem kui elu. Aga kas see kogemus peab olema teiste elude halvendamise arvel? Mõni arvab, et ainult ilutulestikuga on võimalik aasta õigesti kokku võtta. Selline lähenemine on kasulik ilutulestikku tootvatele ettevõtjatele ja edasimüüjatele, kelle kasum sellest olenebki, et ühiskond nõnda arvaks. Kui aga aastale kauni punkti panemine eeldab teiste elude halvendamist, tuleb meil ühiskonnana arusaam vana aasta ärasaatmisest ümber mõtestada ja tõsiselt oma väärtushinnangute üle järele mõelda.

On arvatud ka, et ilutulestik ei meeldi inimestele ja siis seetõttu võideldakse selle vastu. Isegi sellise sisuga üleskutse on meediast läbi käinud: „…tehke südames pisut ruumi ja andke sellele ilule võimalus. Püüdke nautida imelist hetkelist kunsti. Inimene, kes oskab ilu hinnata, on hingelt suurem.” Küsimus ei ole oskamatuses ilu hinnata, vaid on nii palju elusolendeid, kellele ilutulestik põhjustab valu ja stressi. Peame märkama ka neid ja leidma enda seest põhjused, miks senised traditsioonid ümber vormida uuteks nauditavateks traditsioonideks.

Lihtsalt öelduna: jäta ilutulestik ostmata, loome uusi harjumusi ja sammume üheskoos hoolivate inimestena uuele aastale vastu.