Tänasel rahvusvahelisel puuetega inimeste päeval kuulutame välja Saaremaal asuva Sõmera Kodu müügi. Ajastus on märgiline – Sõmera Kodu oli nõukogude ajal baltikumi suurim erihooldekodu, seal elas koos kuni 500 psüühilise erivajadusega inimest. Detsembris lahkuvad sealt viimased kliendid ning siis sulgeme selle asutuse.
Kujutage ette ühe inimese elu sellises asutuses paarkümmend aastat tagasi – tal ei ole enda riideid, kõik on ühised. Tal ei ole enda hambaharja või võimalust omaette olla, ka duši all käiakse elavas järjekorras. Elatakse kuni kaheksakesi ühes toas, kus on vaid voodite rivi ja öökapid. Päevad veedavad inimesed suures saalis, istudes või jalutades. Suveperioodil saab õnneks õues või kolhoosis tööd teha. Töötajad hoolivad klientidest, kuid nad on kogukonnast ära lõigatud, eraldi.
Kui küsida ükskõik millise inimese käest, kas see oleks elu, mida soovite elada, on vastus ehmunud ei, see pole ju normaalne! Keegi meist ei kujuta ette elu vähimagi privaatsuseta, ilma mõtestatud tegevuseta. Aga kui saadakse teada, et Sõmera Kodus elavatel inimesel on psüühiline haigus, tundub tema kohtlemine „ühena paljudest“ nagu õigustatud. On inimesi, kes siiralt räägivad, et psüühilise haigusega inimesed vajavadki elu kogukonnast eemal, neid ei ole vaja koormata linnakära ja igapäevaste toimetustega.
Oleme toonud juba üle 1300 inimese kogukondadesse elama, nüüdseks on paljud neist läinud tööle, tegelevad hobidega ja panustavad kogukonnaelusse omal viisil, nagu me kõik. Üks Sõmera Kodu endine klient kolis elama linna, tavalisse korterisse, kus tegevusjuhendaja käib päeviti toeks. Ta võttis enda uue elu lühidalt kokku: „Nüüd elame nii, nagu normaalsed inimesed elama peaksid“.
Mul on lugejale palve – järgmine kord, kui näete inimest, kes on teist erinev, vaadake teda heatahtliku pilguga. Mõelge, et on inimesi, kellel ei ole olnud võimalust aastaid kogukonnas elada ja harjutada kogukonna tavapäraseid norme. Meie töötajad tegelevad sellega iga päev ja näeme, et kogukonna toel läheb sisse elamine ning tavade õppimine kiirelt.
Tänasel rahvusvahelisel puuetega inimeste päeval ei soovi ma midagi spetsiaalselt erivajadusega inimestele. Ma soovin, et iga inimene saaks elada oma elu nii, et ta saab enda võimeid kasutada ja nautida elu erinevates rollides – sõbrana, pereliikmena, kolleegina, õppijana. Meist igaühel on mõni haavatavus, millega peame arvestama. See ei tee meist vähem väärtuslikke inimesi ja ükski diagnoos ei tähenda, et me ei sobi ühiskonda panustama. Iga inimene väärib võimalust tegusaks eluks.
Liina Lanno
AS Hoolekandeteenused juhatuse esimees
väärastumuste propageerimine.. õige ongi kui nad on pilgu alt ära, teevad töid mida normaalne inimene ei teeks, nii peaks olema. tasuta ka see pudru teile ei tulnud
Väga ilus artikkel.