Umbrohi satub peenrasse kolme moodi: kas pealt, kõrvalt või alt. Pealt saabub umbrohi seemnetega, mida kas linnukesed kohale kannavad, peenra kõrval kasvav emataim laiali paiskab või tuuleke toob. Kuni me neid seemnekesi idanema ei lase, seni need probleemi ei põhjusta. Siinkohal on korralik multšikiht hea abimees.
Peab ainult meeles pidama, et iga kord, kui multšikihti ja mulda mingi tegevusega segame, näiteks midagi peenrasse juurde istutades või midagi sealt üles tõmmates, loome võimaluse umbrohu idanemiseks. Võimaldame seemnel ligipääsu mullale ja mullas seni valguse käest peidus olnud seemned toome jälle üles pinnale, kus nad oma elutegevust alustada suudavad. Sellepärast võiks pärast taolisi tegevusi peenras need kohad jälle üle multšida.
Juhtub ka, et umbrohuseeme lendab püsilillepuhmasse ja idaneb seal, teise taime võrsete ja võsude vahel. Sinna ei saa midagi teha, sest kurguni üles me oma taimi ju ei multši, muidu jääme ka neist ilma. Ainus variant ongi püüda miski terava orgi või umbrohujuurijaga see paharet kuidagi kätte saada. Õnneks pole sellega siiski liiga palju tööd.
Altpoolt saab umbrohi tulla siis, kui oleme peenra rajamisel läbikaevamise faasis olnud hooletud ja jätnud mõne umbrohujuurekese mulda. Kui on umbrohurikas maa, siis on peaaegu paratamatu, et mingi tükike kuhugi ikka jääb. Õnneks on see vaid tükike, ja me peaksime eemaldama selle otsekohe, kui see endast mõne sirguva rohelise liblekesega märku annab. Seda liigutust ei tohiks edasi lükkama hak
Aidi Vallik on suurepärane aiapidaja ja oskab kenasti aiapidamisi saladusi lahti kirjutada. Hea lugemine.