8

Rait Maruste: kohalike valimiste põhiküsimus

Lääne Elu

info@le.ee

Lääneranna vallavolikogu esimees Rait Maruste loodab, et lisa- eelarve võetakse neljapäeval vastu. Foto: Urmas Lauri
Lääneranna vallavolikogu esimees Rait Maruste. Foto: Urmas Lauri

Eelseisvate kohalike valimiste põhiküsimus on (maa)omavalitsuste tulubaasi suurendamine. Milline poliitiline jõud tuleb valimisteks välja selge plaani ja lubadustega, sellel on suur tõenäosus valimisedule.

Kuid enne üksikasju paar põhimõttelist lähtepunkti. Eesti rahvas, keel ja kultuur ei sündinud linnades. Ta sündis maal, külades ja kogukondades. Ja saab edasi kesta siis, kui rahvas maal ja kogukondades on elujõuline ning linnarahvaga võrdsetes sotsiaalsetes ja majanduslikes oludes ning võimalustes. Praegu see nii ei ole ja me oleme selle ise põhjustanud.

Rahva esinduskogud – üleriigiliselt riigikogu ja kohalikul tasandil volikogud – moodustatakse täpselt ühesugusel õiguslikul alusel ja protseduuri abil ehk üldiste, ühetaoliste ja otseste valmiste kaudu salajase hääletamise teel. Seega, kui eeldame riigikogu ainupädevust ja autonoomiat üleriigilise elu korraldamisel, siis sama printsiip peab kehtima ka kohalikul tasandil.

Ehk teisisõnu – kohalikud omavalitsused peavad olema iseseisvad ja autonoomsed kohaliku elu korraldamisel, ka tegelikkuses. See on põhimõte, mis on tunnustatud üle Euroopa ja peab kehtima ka meil. Paraku on meie riik määratlenud kohaliku elu küsimused väga kitsalt, visates kaelast ära tüütud ja töömahukad tegevused nagu sotsiaalhoolekanne ja haridus ning kohalikud teed ja kommunikatsioonid, rahastades neid minimaalselt ning arvestamata kohaliku omavalitsuse eripära ja tingimusi.

Autonoomne, iseseisev ja -vastutav saab olla see, kellel on tegevuseks vajalik tulubaas. Ilma selleta on autonoomia illusioon. Selline olukord on juba kasvanud õpitud abituseks, sest sõltutakse peaaegu täielikult riiklikest eraldistest ja subsiidiumidest. Süsteem on põhjustanud jätkuvat ääremaastumist ja vaesuslõksus olemist. Miks see nii on läinud, on omaette teema ja jääb siinkohal kõrvale. Märgin üksnes, et üheks baaspõhjuseks on mõtteviis, et kohaliku elu isejuhtimist ei saa usaldada ning seda tuleb juhtida ja detailideni reguleerida.

Põhimõtteliseks puuduseks on ka kogu kohalike omavalitsuste (KOV) süsteemi käsitamine ühena, kus koos on Tallinn ja Ruhnu saar. Kogu KOV ideoloogia ja sellest lähtuv õiguslik regulatsioon ja poliitika kujundamine on Tallinna- ja linnakeskne. Tulemus on, et koore riisub pealinn ja seda ümbritsevad vallad. See on loonud olukorra, kus meie väikeriigis on selgelt kaks tsooni – Harju maakond ning ülejäänud Eesti, kelle jõukuse tase on sügavalt erinev ning seeläbi sotsiaalset ja kultuuriruumi lõhestav. Eesti selline arengutee ei ole mitte ainult omakultuuri halvav, vaid lühinägelik ka strateegilises riigi ühtsuse ja vastupanuvõime vaates.

Maainimest ei kõneta õhupallid ja pastakad, olgu need punased, kollased sinised või rohelised, ega ka pannkoogitelgid või üldisi loosungeid hüüdvad õhinanoored. Nad tahavad teada, kuidas saab kohalikud teed korda, lapsed kodulähedasse kooli, kus ja kuidas toimib hoolekanne ja ka seda, miks nemad peavad kandma kogu seda nõukogude ajast pärit suurte koolihoonete ja kultuurimajade ülalpidamise kulusid, lagunenud teid ja hõreasustusega kaasnevaid vältimatuid lisakulutusi.

Maaomavalitsuste tulubaasi tõstmiseks ei pea makse tõstma. Piisaks täielikult, kui korraldada mõistlikul ja põhjendatud määral ümber olemasolev tulubaas. Ja pole vaja karta maksu- või toetuste erisusi, sest Eesti olud ongi väga erinevad. Kui me sellele ei reageeri, siis need erinevused aina süvenevad. Vastuväited, et tulubaasi erisused on raskesti teostatavad ja hallatavad, kõlavad digiühiskonnas ettekäänetena, mitte tõsiselt võetavate põhjustena.

Olude erinevuse näiteks sobib kasvõi kehtiv kohalik teede ja tänavate sulgemise ja reklaamimaks, mida Külli Taro oma päevakommentaaris („Külli Taro: üleriigilisi makse tuleks rohkem kohalikesse eelarvetesse suunata”, ERR, 28.06.2021) hindas hästi toimivaks. Töötas võibolla hästi Tallinnas ja ehk mõnes teises suuremas linnas. Lääneranna vallas tõi see aastas sisse 1000 eurot. See oli ka kogu kohalikest maksudest saadav tulu. Tõepoolest, kellele läheb korda tee sulgemine ja reklaamiplakat metsade ja soode vahel või mõne püsielanikuga külas? Aga Tallinnast vaadates asi toimis.

Alljärgnevalt mõned kohad, kust kaudu saaks olukorda parandada. Kõige lihtsam moodus oleks tasandusfondi jaotusvormeli muutmine. See ei ole täitnud eesmärki ja tasandanud regioonide erinevusi. See on ümberjagamise meetod, mida tuleb ka kasutada, kuid meede ei paranda, vaid ainult leevendab olukorda. Ta ei muuda, vaid kinnistab olukorda. Põhimõtteliselt riigitoetustest elamine ei aita kaasa omavalitsuste ise otsustamisele, ise tegemisele ja ka vastutusele ning seeläbi lahenduste otsimisele ja tegeliku autonoomia juurdumisele. Seega on vaja oluliselt avaramat maksustamise ruumi vastavalt KOV asukohale ja oludele.

Maamaks laekub küll kohalikule omavalitsusele, kuid maa tegelik (turuväärtuse) hind Harju maakonnas ja hajaasustatud ääremaal erineb mitmeid kordi. Võiks igal aastal rehkendada välja üleriigilise keskmise ja jagada selle keskmise alusel omavalitsuste vahel võrdselt pindalapõhiselt. Maa on üldrahvalik väärtus ja selle kasutamise tulu peaks laotuma võrdselt üle kogu Eesti.

Kohalikel omavalitsustel lasub ettevõtluse arendamise kohustus. Ja eks omavalitsused ongi huvitatud ettevõtlusest, et kohalikel inimestel oleks tööd ja leiba. Selleks loovad KOVid ettevõtluspiirkondi, investeerivad sinna nii tööd, aega kui ka sadu tuhandeid vähest raha. Kuid ettevõtluse maksudest ei saa omavalitsus sentigi. Selline olukord ei ole motiveeriv ega kohalikku elu edendava mõjuga.

Palju aega, tööd ja raha kulutavad maaomavalitsused ettevõtluse võimaluste loomiseks omavalitsusvälistele, mujal asuvatele äriühingutele. Heaks näiteks on tuule- ja päikeseparkide ehitamine, kaevanduste avamine, taristuobjektide ehitamine jmt. Valla ametnikud ja volikogud tegelevad omavalitsusväliste äriühingute ja ka riigi heaks detailplaneeringute ja keskkonnamõjude hindamise jmt ettevalmistamisega, kohalikele selgitamise ja konfliktide lahendamisega. Kuid kui see kõik tööle hakkab, läheb kogu tulu sedalaadi ettevõtlusest omavalitsusest mööda.

Kohalike võimalus neis ettevõtetes tööd saada on nullilähedane. Olukorda parandaks nn talumis- ehk nuhtlustasude kehtestamine, mis peale omavalitsuste töö kompenseerimise aitaks silendada ka kohalike vastuseisu igasugu arendustele. Sellest on räägitud aastaid, kuid edasi pole jõutud. Töö ja aeg peaks saama vallale ja elanikele kompenseeritud. Osundan, et linna tuulegeneraatoreid, kaevandusi ja elektriliine ei rajata.

Paljudes, eriti mereäärsete valdades, on hulk kinnisvara, mis kuulub linnaelanikele. Me isegi ei tea täpselt, kellele, mis on juba iseenesest jabur. Kus on inimesed, seal on ka probleemid teede kasutuse, prügi vedamise, läbikäiguõiguse ja muu taolisega. Vald tegelegu, ja tegelebki. Kuid et asjad oleksid õiglased, võiks inimestele anda õiguse otsustada, kuhu suunata näiteks pool nende üksikisiku tulumaksust. Pool linna, teine pool suvekodu omavalitsusele. Valla töö saaks kompenseeritud ja inimeste enesetunne vallalt nõuda ja solidaarsustunne kohalikega hea toetuse. Digiriigis ei vajaks see ümberkorraldus mingit suurt kulukat arendust. Ja ühiskond saaks sidusam.

Lõpetuseks veel kord: olemasolev toetuste süsteem lähtub möödanikust ja statistilisest hetkeolukorrast. Teisisõnu, ei ole suunatud ettepoole, ebavõrdsuse ja mahajäämuse ning ääremaastumise ületamisele. Praegust olukorda ei ole põhjustanud kohalikud, vaid ikka üldised arengutrendid, millel riik on lasknud omasoodu voolata. Kohalikud on kogu asjas pigem kannatanud. Ka siis, kui omavalitsuses elab 4 inimest ruutkilomeetri kohta, on see ikka meie Eestimaa, kus igaühel on õigus haridusele ja sotsiaalsetele teenustele, võrdselt teiste omavalitsustega, kus asustustihedus on kümneid kordi kõrgem, tulud suuremad ja kulud teenuste pakkumiseks võrreldamatult väiksemad.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
täissöönu
täissöönu

mõistab eriti hästi näljast

seda
seda

juttu uskuda on sama , mis püramiidi skeemiga kaasa minna

bravo
bravo

Lihula pärnumaaks olemise esimene positiivne vili – inimesed kes kandideerivad tahavadki elu paremaks muuta

see
see
jutt pole eestlastele, kes elavad siin oma igipõlisel maal ja peavad nüüd hakkama jagama seda väikest maatükki kelligi rassiideoloogia järgi sallimuses ülejääänud maailma asukatega, kes on väga erinevatest kultuuridest ja väga suurte rahvaarvudega ja mahajäänud arengutega. Majanduslik okupatsioon Euroopa Liidu poolt on seisnenud eestis omatarbeks tootmise hävinemise imporditud võõra kauba asendamisega ja meid rahaliste almuste süstla otsa sokutamisega. Kogu valimiste farss siin meil ei anna meile otsustusõigust, me sõltume kõiges kellegi poolt MÄÄRATUD brusseli ametnikest, kohalikud kvislingid on vaid nende usinad käsutäitjad ja tahte elluviijad. Ka raha ei jagata enam meile, vaid vastupidi, toimub selle väljalüps, pidev elektrihinna tõus, maamaksu… Loe rohkem »
En.
En.

Eile sattus näppu COOP-i reklaamiga eestikeelse tekstiga tikutops. All serval väike kiri: valmistatud Indias. Vaimusilma ette kerkis India tikuvabrik oma usinate kibekäppadega. Ja see on ainult üks pisike nišš kogu Eestist lahkunud tootmisest ja töökohtadest mõnes elementaarses eluvaldkonnas.

Tahtsite
Tahtsite

vist kirjutada RAIL BALTICA.
Seevastu via baltica oleks kümneid aastaid tagasi pidanud valmis olema.

euro-komissar
euro-komissar

Paraku on just Maruste selle euro-ideoloogia apologeet.

vana
vana

kommunist on rääkinud, aga ta pole endale selgeks teinud, et Eestis tellib nn.riik kohalikelt omavalitsustelt alama aseme valitsemisteenust ja maksab selle kinni. Mingid mudeldamised siin ei aita.

wpDiscuz