Septembri alguses esietendus Rakvere teatris noore autori ja lavastaja Karl Koppelmaa helge perekonnadraama „Katk.Est.Used”, mis toob ühele lavale kokku vanemad ja nende lapsed, kes peagi ise lapsevanemateks saamas. Ühes Eesti väikelinnas toimuv on pilguheit sellele, miks on perekond oluline – isegi kui ollakse erineval arvamusel, vihastatakse ja lepitakse.
Lavastaja ja nooremad trupiliikmed Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter ja Imre Õunapuu mõtisklevad selle üle üle, kuidas pseududokumentaalne lugu neid kõnetab. Etendust näeb Haapsalu kultuurikeskuses 15. septembril kell 19.
Karl, sa oled teinud põhiliselt lavastusi väikeste truppidega ja oma eakaaslastega. Rakveres oled sa korra varem lavastanud, aga see oli laste monolavastus („Päästame ema” aastal 2018). Kas seekordne kogemus oli teistmoodi?
Karl: Tegin esimest korda suure lava tükki. Seda ma enne ette ei kujutanud, mida see tähendab. Aga proovide käigus sain aru, et tegelikult on ka suur lava suhteliselt väike ja lõpuks polegi vahet. See ei ole ka siin suur trupp – ei ole viistest või kakskümmend inimest. Inimeste mõttes oli vaheldust rohkem ja see oli tore.
Sa oled öelnud selle žanri kohta pseudodokumentaal – see on suuresti sinu lugu.
Karl: Jah ja ei. Kuidas võtta. Kui võtta seda, mida laval räägitakse ja mängitakse, tõe pähe, siis päriselt ta nii ei ole. Aga sündmused, millest ta on tõukunud ja lähtunud, on olemas. Kirjutamise puhul on ikka enda elu see, mis sinna paberile lõpuks jõuab, näiteks „Kirsiaed” on ka kirjutatud Tšehhovi enda lapsepõlve kirsiaiast ilmajäämise kogemusest ja valust.
Aga näitlejad – kui palju te tunnete, et see on teie lugu?
Grete: Armastus ja inimeste omavahelised suhted on ikka isiklikud.
Jaune: Kui me esimest korda materjali lugesime, oli äratundmist väga palju. Mitte konkreetselt enda elust, aga tuli meelde näiteks sõbranna, kellel sarnane asi oma tütrega jne.
Imre: Mina võtan seda kui iga teist näidendit. Ma ei teadnud Karli perelugu, ei tunne neid inimesi ja minu jaoks ei olnud vahet, kas see on dokumentaal, pseudodokumentaal või puhas fiktsioon. Materjal on materjal ja temaga töötada tuleb just nii, nagu see materjal võimalusi pakub.
Karl: Ka minu enda jaoks muutus see tekst prooviruumi tulles materjaliks. Siis ei olnud enam seda, et kuidas päriselt on. Eks vahel ikka viib see äratundmise moment prototüüpideni tagasi, aga töö tegemist see ei sega. Ma ei mõtle sellele, kuidas pärisinimene käitub.
On teil kui Karli ealaaskastel olnud seda teksti kergem omaks võtta? Või ei ole vahet, sest professionaalne näitleja suudab teha iga loo enda omaks?
Imre: Need tegelased laval ja nende psühholoogia on väga loogilised – ei ole jõhkraid teisi plaane, et mängid üht ja mõtled teist. Selles suhtes on olnud lihtne omaks võtta.
Grete: Selleks, et ma tunneks, et see on minu lugu või ma saaks selle omaks teha, ei pea ma tundma, et see räägib minu mõtetest või minu elus toimunust. See on juba palju kõlanud, aga äratundmine – kui kuskil kellelgi on nii olnud – juba see teeb ta omaks.
Elar: Kui muidu räägivad näidendid sellest, mida inimesed räägivad, siis see räägib rohkem sellest, mida inimesed mõtlevad. Mis on ridade vahel, mis on pausides. Ma arvan, et mingid sarnased mõtted on sealt küll üles leitavad ja pole vahet, mis tegelasega tegu on.
Küsitlenud Triinu Sikk