Tänavune presidendi valimise kampaania erineb viie aasta tagusest nagu öö ja päev. Toona oli juba varasuvel presidendikandiaate mitu, kõik nad tuuritasid mööda Eestit ja kohtusid rahvaga, kuigi tavakodanikul pole presidendi valimisel midagi kaasa rääkida. Seda, kuidas valimine lõppes, teavad kõik – mööda Eestit tiirutanud presidendikandidaadid põrusid riigi- ja valimiskogus ning lõpuks toodi üllatuskandidaadina välja hoopis aastaid Euroopas töötanud Kersti Kaljulaid.
Seekordsete valimiste eel on ajakirjanikud küll püüdnud võimalike kandidaatide nimesid võimuerakondadelt välja pressida, aga suuremate tulemusteta. Nüüd tundub, et kuid kestnud mäng „Eesti otsib presidenti” hakkab läbi saama. Pärast seda, kui viimaste nädalate jooksul on mitu meedias välja pakutud kandidaati kiirustanud teatama, et nemad pole mingil juhul nõus presidendiks kandideerima, pakuti eelmisel nädalal välja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere nimi.
Soomere kui võimaliku presidendikandidaadi nimi iseenesest on läbi käinud juba kuid tagasi, kui mees ise ühes intervjuus ütles, et kui talle pakutaks, oleks ta nõus kandideerima. Seni aga ei võtnud keegi seda väga tõsiselt – pole ju kuigi sagedane, et keegi, kes on seni aktiivsest poliitikast eemal olnud, teatab, et ta võiks presidendiks hakata. Nüüd on aga lugu tõsisema pöörde võtnud ja Soomere kohtub parlamendierakondadega.
Kas Tarmo Soomerest võiks saada Eestile president on praegu veel vara ennustada. Veelgi keerulisem on öelda, kas temast võiks saada Eestile hea president. Ta ise on paar aastat tagasi Eesti Ekspressile antud intervjuus öelnud, et kui lasta teadlased riigitüüri juurde, keeravad nad tavaliselt suure käki kokku. Ta lisas, et mitte küll alati, aga seda on juhtunud. Veidi vähem kui 30 aastat tagasi sai taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks Lennart Meri – samuti teadlane ja kirjanik.
Võib olla on nüüd jälle käes teadlaste aeg?
Viimased uudised on, et ei tule teadlaste aega, jätkub poliitikute lehmakauplemise aeg.
Presidendi vajalikkusest Eestile. Just seesama mis praegu toimub näitab, et võim lõplikult ja ainult lehmakauplemiseks ei muutuks, oleks teda ikka vaja. Aga valimisseaduses tuleks see ära parandada, et presidendti ei valiks lehmakauplejad.
On muidugi veel võimalusi, näiteks parlament mitmekojaliseks jne. Aga arvestades praegust reformivõimekust (reformierakonna juhtimisel), oleks need variandid utoopia valdkonnast.
nn ”presidendivalimine” on rahva silmis täiesti naeruväärseks palaganiks muutunud ja kinnitab seda, et presidenti EI OLE EESTILE VAJA.