Haapsalu on küll mereäärne linn, aga ometi on linna kaks poolsaare tippu, Bürgemeistri ja Krimmi holm, olnud aastakümneid avalikkusele suletud. Krimmi holmi täitis kalatööstus, Bürgermeistri holm oli sõjaväelaste ja piirivalvurite kasutuses.
Nüüd on holmid tühjaks jäänud, ligipääsuga aga on ikka nii ja naa. Eraomandis oleval Krimmi holmil tõkestab sissepääsu raudvärav, Bürgermeistri holmi ainsal sissepääsuteel on tõkkepuu, kuigi lõunapoolne osa holmist on juba mõnda aega Haapsalu linna oma. Linn on endale küsinud ka Bürgermeistri holmi Tagalahe-poolset külge ja holmi tippu, aga pole saanud.
Nüüd on jää liikuma hakanud – Riigi Kinnisvara AS, kellele pool holmist kuulub, on valmis osa krundist vahetama holmil välja mõõdetud elamukruntide vastu. Kui maadevahetus teoks saab, avaneb paljudele haapsallastele tükike Haapsalu kaldapealset.
Tehing on seda olulisem, et Bürgermeistri holmil juba asub sadam, mida linnasadamaks edasi arendada annab. Puulaevaselts Vikan on juba aastate eest rääkinud, et Haapsalus võiks olla puulaevasadam. Kohtki selleks on ammu välja pakutud – Bürgermeistri holmi Suure viigi poolne külg. Vahepeal hoog rauges, sest plaanitud kohta nullist alates sadama ehitamine on suur investeering ning ei seltsil ega linnal raha selleks pole. Nüüd on terendamas uued võimalused – olemasoleva piirivalvesadama arendamine linnasadamaks on odavam.
Ideaalis võiks ju Bürgermeistri holmile kerkida sadam, mis tervenisti või osaliselt võiks olla mõeldud puulaevadele. Eeskujuks võib võtta Ahvenamaal Mariehamni merekvartali, kus kai ääres tohivad seista ainul puulaevad, kuid kus lisaks kaidele on ka muuseum, laevaehitustöökoda, suveniiripoed ja söögikohad ning ise väike meremeeste kabel.
Kui midagi sellist ka Bürgermeistri holmile sünniks, kanduks vähemalt suvel elu ka piirkondadesse, mis seni rahvale üldse suletud on olnud.
Ilus unistus aga kas mitte liiga suur kui arvestada meie riigis tavaks saanud ametnike täitmata lubadusi ?
ei saanud rahvas vene ajal piiritsooni tõttu mere äärde , ei saa ka praegu eraomandi tõttu, probleem, mis enamust vähe huvitab, sest tõkkepuu väärtus pole muutunud