Juhtkiri: tähtis on sisu

Lääneranna vald on võtnud plaani lüüa uuesti lahku suures ühinemistuhinas kolm aastat tagasi liidetud Lihula ja Hanila muuseum, sest ühendasutus pole soovitud kujul tööle hakanud. Valla sarnaste asutuste liitmises pole midagi halba. Seda on tehtud mujalgi, näiteks Haapsalus, kus viis muuseumi omal ajal üheks sihtasutuseks liideti.

Lihula ja Hanila muuseumil on peale selle, et nad asuvad ühe valla territooriumil, üksjagu sarnasusi. Mõlemad on sündinud ühel ajal – 1990. aastate keskpaigas – ja ühel viisil – kohalike aktiivsete inimeste eestvõttel. Erinevus oli aga see, et Lihula muuseumil oli uhke, tõsi küll, kõvasti remonti vajav maja, Hanila muuseumil aga uhke kogu, mis annab silmad ette nii mõnelegi palju suuremale muuseumile.

Kui Haapsalus hakkas ühendmuuseum toimima, siis Lääneranna ühendmuuseum loodetud tiibu ei saanud ja varem tugev Hanila muuseum vajus hoopis varjusurma. Üks põhjus, et läks nii nagu läks, on muidugi raha – kahe muuseumi liitmisega vallalt rahasüsti ei kaasnenud. Teine põhjus on töötajad. Kui Lääneranna valla ühendmuuseumil pidi olema kolm töötajat – juhataja, teadur Lihulas ja muuseumitöötaja Hanilas –, siis tegelikult oli peagi olukord selline, et Lääneranna vallas kohapeal oli neist ainult üks, kes pidi end jagama kahe, üksteisest paarikümne kilomeetri kaugusel asuva maja vahel.

Praeguseks on jõutud seisu, kus Lihula muuseum on nagu rikas peretütar, Hanila aga nagu vaeslaps. Lihula muuseumi ja kogu mõisakompleksi ootab helge tulevik, sest muuseumil on õnnestunud mitmesuguste projektide kaudu saada sadu tuhandeid eurosid. Hanila muuseumimaja on aga jõudnud nii kehva seisu, et muuseumi seal pidada ei tohikski – seal pole vajalikke tingimusi ei haruldasele tekstiili- ja tööriistakollektsioonile ega ka külastajatele.

Nüüd, mil Lihula ja Hanila muuseumi taas lahutama tahetakse hakata, võiks aga meeles pidada, et pole tähtis, kas muuseumid tegutsevad juriidiliselt koos või eraldi – oluline on isu ja see, et oleks keegi, kes muuseumi tõepoolest ka arendada tahaks.