Elas kord üks väike poiss Ats, kellele ei meeldinud üldse õhtul mänguasju kokku panna. Mängida oli ju nii lõbus ja põnev!
Põrandal marssisid hallikasrohelised tinasõdurid, nende järel sõitis veoauto, sinine traktor ja kolm eri värvi autokest. Masinatele järgnesid tatsates lipsuga kaisukaru, kummist vannipart ja poiss ise. Mõne aja pärast jõudis kätte viimase lahingu hetk, sõdurid lendasid mööda tuba laiali, veoauto ja traktor kihutasid kapi alla. Vannipart peitis ennast esikusse, väikesed autod sõitsid paaniliselt eri suunas ning kaisukaru värises ehmunult diivani taga.
Lahingu võitnud Ats lõi mängutrummi ning hüples pidulikult mööda tuba ringi, lükates jalaga eemale kõik teele sattuvad mänguasjad.
Saabus õhtu, tuppa astus ema ning palus hellal häälel: „Atsike, aeg on õhtust süüa. Palun korista mänguasjad ära!”
„Jah!” kilgatas Ats ning jätkas juubeldamist.
„Ats! Korista jalamaid kõik ära!” vihastas isa.
„Kohe!” vastas poiss ja toppis kiiresti kõik lelud riidekapi, diivani ja kirjutuslaua alla.
Ats oli teinud niimoodi igal õhtul, kuid ühel päeval muutus kõik.
Poiss viskas nagu tavaliselt oma lahingus osalenud sõbrad nurka ja heitis magama.
Järsku ilmus akna taha hiiglaslik tume vari. Hetke pärast sulandus vari justkui läbi akna. Ats jäi vaikseks, kuid silmi kinni ei pannud. Keset pimedat tuba seisis saladuslik nõid. Tal oli seljas tumesinine tähtedega kleit ning keep, mis oli kaetud mitmesaja jaanimardikaga. Jaanimardikad lendasid kiiresti mööda tuba laiali ja tuba muutus valgemaks. Nõid plaksutas käsi ning mardikad olid kohe jälle tema keebil.
„Ära karda,” ütles nõid vaikselt. „Minu nimi on Korrastamatus. Tahad ma võtan sinu enda võlumaailma kaasa? Seal ei pea keegi oma mänguasju koristama ega kommipabereid prügikasti viskama.”
„Tahan küll!” rõõmustas Ats natukene üllatunult.
Samal hetkel kogunesid jaanimardikad poisi ümber, tõstsid ta õhku ning kihutasid koos poisiga aknast välja.
Nad lendasid väga kaua, möödudes eri värvi planeetidest, kuni lõpuks maandusid ühel neist. Ats sattus tänavale, mis oli nagu kaks tilka vett sarnane tema kodukandiga. Kuid midagi oli seal ikkagi teisiti. Tuul lennutas mööda tolmust tänavat kommipabereid, plastist pudeleid, kilekotte ja muudki prügi.
Ats oli küll natuke üllatunud, kuid läks siiski otsima oma sõpru. Kuid mänguväljak oli tühi. Poiss ei jõudnud veel küsidagi, kui Korrastamatus talle juba pahuralt vastas: „Sinu sõbrad ei ole välja teeninud elamist sellel planeedil – nad kuulavad alati vanemate sõna ja koristavad oma asjad ära. Kuid seal teises hoovis elab poiss Peep.”
Ats läks kõrvalhoovi ning pingil, mis oli ümbritsetud kommipaberite ja mahlapakkidega, istus räpane poiss.
„Tere!” ütles Peep, ulatades oma kleepuva käe Atsile.
„Sul on käed mustad! Kas su vanemad ei õpetanud sulle, et prügi tuleb prügikasti visata?” Peep vaatas imestunult Atsile otsa ning küsis: „Miks sa pärid? Mingi spioon oled või? Me elame ju Korralageduse planeedil!”
„Nojah,” vastas Ats natuke kurvalt, istudes poisi kõrvale uue tuttavaga tutvust tegema. Mõne aja pärast vajus ta sügavalt mõttesse. Talle ei meeldinud küll kunagi koristada, aga selle segaduse sees ta küll elada ei kavatsenud. Ats vaatas natuke ringi ja arutas uue sõbraga: „Aga kui siin keegi korda ei pea, muutub varsti terve linn suureks prügimäeks ning meie upume selle prügi sisse ära.”
„Kas see tähendab, et me peame koristama?” küsis Peep üllatunult.
„Mina ei taha ka koristada!” hüüdis maja nurga tagant välja ilmunud katkises kleidis ja kammimata juustega tüdruk, kes tutvustas ennast Liisana.
„Vaata, näed, maas vedeleb kommipaber, kui mina seda maha ei visanud, siis miks pean mina selle üles korjama?” hakkas Peep ähkides teistele seletama.
„Kas te tahate siis igavesti siin niimoodi elada?” ärritus Ats.
Sellel samal hetkel puhkes Liisa nutma: „Teate, ma igatsen oma vanemate järele!”
Ats mõtles hetke ja hüüatas: „Appi! kuidas ma selle peale küll ei mõelnud, kui ma Korrastamatusega kaasa tulin! Kuidas me nüüd koju pääseme?”
Lapsed hakkasid kiiresti pakkuma erinevaid võimalusi, kuidas Korralageduse planeedilt pääseda. Kuid kuna nad ise ei teadnud sellest väga palju, ei leidnud nad ka head lahendust. Lõpuks kui lapsed olid kõik oma ideed välja pakkunud, said nad aru, et on sunnitud jääma sinna igaveseks.
„Mina tean!” hüüdis järsku ei tea kust välja ilmunud tüse plekilise särgiga poiss. „Me peame tegema nii, et Korrastamatus plahvataks vihast, see tähendab – me peame kõik ära koristama,” lausus ta õpetlikult. „Aga me ei saa ise hakkama, me peame leidma üles kõik selle linna lapsed ning neile sellest rääkima!”
Öeldud, tehtud. Mõne aja pärast kogunesid kõik need lapsed ühte kohta ning Ats andis kõigile käsu koristada. Lapsed koristasid prügi, pesid tänavaid, maju ja mänguväljakuid. Küürisid riideid ja kammisid juukseid. Kui lastel kõik tehtud sai, kogunesid nad jälle mänguväljakule.
Hetke pärast nägid nad linna sisenevaid jaanimardikaid. „Appi! Appi! Korrastamatus on siin!” karjusid lapsed.
„Mida te siin teinud olete!” röögatas Korrastamatus ning hakkas samal hetkel linna kohal paisuma kui suur õhupall suurt tumedat varju tekitades.
Lapsed jooksid eri suunas laiali ja pugesid kiiresti peitu. Korrastamatus oli juba nii suur, et varjutas tervet linna. Ise röökis kogu aeg: „Appi! Mida te teinud olete!” Korraks jäi kõik vaikseks ning järgmisel hetkel käis suur pauk, mis kõikidel kõrvad torru keeras. Lapsed vaatasid ümberringi… nad olid jaanimardikatega ümbritsetud ning Korrastamatus oli kadunud.
„Hurraa!” karjusid nad.
„Atsike, miks sa karjud?” küsis ema lahke hääl. Ats tegi silmad lahti ning sai aru, et see oli kõigest unenägu… aga oleks võinud ka juhtuda.
Ariina Kuldmeri
Oru kool 6. klass
