Vene kirjanikul Vassili Šukšinil on jutustus pealkirjaga „Eluihk“, millest on ka kuuldemäng ERRi digiarhiivis kuuldaval. Selles teoses tapab vangilaagrist põgenenud vang inimese, kes ta elu päästis külmal Siberimaal. Meenus see sõnaühend seoses Lihula traagiliste sündmuste esialgse lahendusega Pärnu maakohtus.
Paljud ei ole mõrtsukale mõistetud karistusega nõus. Paljude arvates ei tohiks sellise ohtlikkusega inimene enam vabade inimeste hulka sattuda. Ühed mõtlevad nii, sest nende arvates on kohtulik karistus teatud negatiivne tasu tehtu eest. Teised tunnevad ühiskonda uuesti ohustatuna 20 aasta pärast kui kurjategija on vangist väljas.
Kas karistus on ühiskonna kättemaks sedasama ühiskonda ohustanud inimesele? Või on vabaduskaotuslik karistus võimaluse andmine end muuta karistuse kandmise ajal? Eluaegse vangistuse puhul oleks niisiis eeldus, et paranemine on võimatu, tähtajalise puhul aga et võimalik.
Kes aga teise hinge näeb? Kas tahtlik ja teadlik tapmine on selline mõtteviis, mis võib aja jooksul muutuda? Kui lugeda [Mikk] Tarraste käitumisest kuritegude sooritamise ajal, siis vähemalt tema enda arvates oli tal hirm. Kas ta oli arg? Või ajukeemia fantaseeris ainult ohud, sest neid ju temale ei olnud mingisugusel määralgi, küll aga tema poolt kõigele ümbritsevale, täiesti süütutele inimestele.
Seda inimest võib julgelt nimetada relvafanaatikuks. Milleks võtab tavaline inimene tanklasse väidetavalt tomatimahla järele minnes kaasa relva ja hulgaliselt laskemoona?
Lihula kant pole mitte mingilgi määral 1930. aastate Chicago, millest Jaak Joala omal ajal laulis. Turvalisemat paika noorele mehele on raske leida. Ehk on asi selles, mida demonstreerib mehe käitumine kuni kinnivõtmiseni ja ehk ka tema enda seletustes. Paaniline eluihk ja ka surmahirm.
Kogu protsessi toimumise ajal on tajutav motiivina eluaegse karistuse vältimine, sündmuste toimumise ajal aga näiteks valukartus. Inimene, kes on tapnud kontrolllasuga inimese kardab, et politsei võib ehk talle paar nähvakat anda. Selline oht ei ole tänapäeval küll enam eriti reaalne, aga siiski võimalik. Ometi kui hakata võrdlema ta enda tegusid ja võimalikku ohtu iseendale ametivõimude poolt – mis olnuks ebaseaduslik -, siis on tegemist orkaani ja väikse tuulevirde erinevusega.
Meenub telerist saade, kus organiseeritud kuritegevuse grupi liige viiakse konkurentide poolt läbipekstuna kusagile garaaži ja siis teadvusele tulles on esimene hirmul küsimus, et „ega ma ometi mendis pole?“.
On ilmne, et kurjategijatest konkurendid pole milleski peksmise osas piiratud ja isegi võimalikud seaduserikkujad politseinikud on, siis eelkõige on tegu omaenda mõtteviisi väärtushinnangute süsteemist. Kurjategijad on „omad“, kuigi vastased, politseinik pole aga kunagi „oma“. Ja sarnane suhtumine tundub olema ka Lihula mõrvaril. Relva ebakohaselt kasutada meeldis talle juba eelmistest kohtuasjadest lähtuvalt. Inimeseelu – välja arvatud iseenda ülimalt „väärtusliku“ isiku oma – polnud temaleerilise väärtusega.
Inimesed, kes varasematel aegadel käisid Lihula apteegis või suhtlesid teise ohvriga tööalaselt või muul tasandil, samuti ohvrite lähedased ja sugulased ei saa nendega enam kunagi siin maailmas kokku. Miks aga peaks sellel, kes kõik põhjustas, olema võimalus 20 aasta pärast veel suhteliselt noorena teha kõike seda, millest ta oma ohvrid jultunult ja teadlikult ilma jättis? Lisaks ja eelkõige, pole tõenäoline, et oht uute sarnaste tegude toimepanemiseks tema poolt oleks välistatud. Kas ikka on alati õige lähtuda otsuse tegemisel kohtupraktikast? Pigem võiks lähtuda inimeste turvatunde vajadusest.
Jaanus Riimets
Kui inimene tarbib sõltuvusaineid, siis ta on juba teadlikult võtnud selliste tegude eest teadliku vastutuse. Me kõik teame mis võib uimas olles juhtuda.
Selline inimene tuleb ühiskonnast eemaldada. Asi on meis, korralikes ühiskonna liikmetes, mitte tapja ümberkasvatamise võimaluses. Meie tahame elada ning kõik ohud meie eludele tuleb kõrvaldada.
Mõned laseks vist rotatsiooni korras punaarmee järeltulija ka riiki sisse nagu 1939tehti, lootuses, et ehk on midagi muutunud käitumises 70 aastaga. Kui kohtusüsteem seda otsutada saaks, siis vast nii lähekski.
See mees oli raskes alko-ja narkojoobes ühe/aegselt ning on absurdne väita, et ta teadis, mida tegi! – – Praegu treivad igasugu tegelased üli/emotsionaalsid lugusid sel teemal, otsides odavat populaarsust.
Pigem võiks lähtuda inimeste turvatunde vajadusest….väga õiged sõnad.Neid tuleb meeles pidada ka siis ,kui järjekordne purjuspeaga autot juhtiv inimene saab karistada. Ja karistuseks pole mitte lubade konfiskeerimine paariks kuuks vaid ikka reaalne vangistus.
Väga hea lugemine. Tunnen samuti kaasa kõigile ohvritele ja lähedastele. Sest see oli rünnak meie kõigi vastu. Lootsin kohtult ka paremat otsust ja õiglast karistust nüüd aga ei julgeks edasigi kaevata, sest mine tea ehk mõistetakse õigeks ka veel igasugu hüvitistega.
Prokuröri ees müts maha, sest to annab lootust, et õigusruumis ei olegi kõik pahatahtlikud ühiskonna liikmete suhtes.
Küsimus taandub lihtsale asjaolule, et Eesti kohtunikkond on arenemisvõimetu ning paljudel juhtudel ka ebapädev. Utreeritult võetakse aluseks ainult seadusepügala grammatiline tõlgendamine ning unustatakse ära selle tegelik mõte ja sisu. Kui ikka üle 50% esimese astme kohtuotsuseid muudetakse ära kõrgemas astmes siis on asi väga mäda. Eriti hull on, et kriminaalasjades on otsustest ca 95% sõlmitud kokkuleppemenetluses ehk kohtumõistmist vajalikus määras praktikas ei toimu. Ammu on aeg reformideks kohtusüsteemis, sest nn uus kriminaalõiguse poliitika on sisuliselt läbi kukkunud – prokuratuur ei tohiks õigust mõista!
Kohtud ju otsustavad peaaegu alati nii, mida suuremal osal inimestel on raske aru saada. Palju siis inimene peab tapma, et eluaegne määrata. Kui tal ei ole eelnevalt julmi kuritegusid, kas siis üldse vaadatakse ohvrite arvu? Kas see ongi kohtupraktika?