Tarmo Trei: mis saab Läänemaa teedest?

Oktoobris toimuvate valimiste eel on kohaliku elu vedajateks kandideerijatelt väga tähtis küsida, mis saab maakonna teedest.

Riik kärbib suurelt taristusse suunatavat eelarvet, aga korralikest teedest sõltub, kas regionaalne elu säilib ja areneb. Riiki ei vii edasi ainult neljarealised põhiteed, vaid ka kohalik teedevõrk, mis vajab veel rohkem tänapäevastamist kui üleriigiline. Kohalike ja kõrvalteede suurele mahajäämusele juhtis värskelt tähelepanu ka TTÜ logistikaprofessor Dago Antov.

Riigi toetus kohalikele omavalitsustele kuuluvale taristule on väga väike ning pikemat aega käib kemplemine, kes teede eest vastutab. Praegu ei taha seda teha kumbki osapool. See tuleb selgeks rääkida, aga ka kohalikel omavalitsustel on võimalik palju ära teha.

Kohalikel omavalitsustel on põhimõtteliselt kaks valikut: kas investeerida taristusse, mis võimaldab inimestele ja ettevõtetele turvalist ja mugavat ligipääsu, või vaikselt hääbuda. Sellest, mis juhtub, kui ligipääsud on viletsad, kirjeldas hiljuti Ramirendi juht, kes tahtis rajada Pärnumaale moodulmajade tehast. Kuna teed olid viletsad, siis jäi plaan soiku. Tehas koos uute töökohtadega küll valmis, aga… jälle Tallinna külje alla.

Riiklikud prioriteedid on neljarealised teed ja Rail Baltic, aga kui selle kõrval jäävad Eesti kohalikud teed järgmise kümnendi jooksul ehitamata ja lappimata, on sellest kodanikele vähe kasu. Jõuame Tallinnast Vilniusse, aga näiteks Raplast Tallinna saame endiselt läbi suurte raskuste.

Riik plaanib kärpida oma haldusalasse kuuluvate teede rahastust 2022.–2025. a 113 miljonit eurot. Teede tehnokeskuse analüüsi järgi jõuab teedevõrgu arendusvõlg 2030. aastaks 2,159 miljardi euroni ning teede remondivõlg on juba praegu üle 700 miljoni euro. Need arvud ei puuduta isegi kohalikke teid, mis on kõige viletsamas seisus, vaid ainult riigile kuuluvaid.

Praegu plaanitud rahastuse tase ei luba isegi olemasolevaid teid säilitada ja remondivõlg suureneb veelgi, arendamisest rääkimata. Sisuliselt tähendab see täielikku seisakut. See on murettekitav ning mõjutab negatiivselt Eesti inimeste turvalisust ja heaolu ning ettevõtete ja riigi konkurentsivõimet.

Tegemata jäävad erainvesteeringud, millest kõige rohkem kannatavad mitte niivõrd Tallinn ja kolm-neli suuremat tõmbekeskust, vaid kogu ülejäänud Eesti. Seetõttu tuleks küsida kõigilt liitudelt, kes maakonnas kohalikel valimistel osalevad: mis on nende plaan, kuidas peatada ääremaastumine ja teha teed korda. Kohalikud juhid saavad tegelikult küsida riigilt sedasama – millal ja kuidas valmivad suuremad ühendusteed ning kuidas koostöös kohalikud teed korda teha.

Hea taristu mõju on kohalikule elule kohe tunda. Näiteks Ramirendi Paide osakonna juhataja kinnitab, et pärast korraliku tee jõudmist Paidesse läks linnas elu tuntavalt käima. Sama on Rakverega – pärast Haljala teelõigu valmimist ning uute rongide käimapanekut tuli Tallinn moraalselt ja ajaliselt lähemale ning kohalik elu sai uue hingamise. Ettevõtetel ja elanikel on palju rohkem võimalusi.

Investeeringuid taristusse on kohaliku konkurentsivõime hoidmiseks vaja teha praegu, mitte kirjutada need kaugesse tulevikku.

Meie naaberriikide taristu on selgelt paremas seisus. Maailma majandusfoorumi viimase aruande kohaselt on Eesti konkurentsivõime üks nõrgemaid kohti just kehv taristu – meist on selles osas selgelt ees näiteks Leedu, Poola ja Ungari, rääkimata Põhjamaadest. Seetõttu peaksid riik ja ka omavalitsused praegu tulevikule mõeldes just rohkem investeerima, mitte aga vahendeid külmutama. Kui me praegu ei tegutse, ääremaastub Eesti lihtsalt edasi, nagu see on toimunud juba 30 aastat.