Jaanus Karilaid: tasuta ühistransport on tulnud, et jääda

Lähiaastatel on oodata raudtee laienemist Läänemaale – see parandab ühendust Tallinna suunal ja tõstab piirkonna atraktiivsust.

Praegu on tagatud prii sõiduõigus maakonnasiseselt, millele  Riigikontrolli hiljutine audit üritab varju heita. Teema vajab laiemat  selgitust, kui pelgalt Exceli tabeli põhjal tehtud analüüs. Riigikontroll tõstis esile mitmeid kitsaskohti – olgu kohe öeldud, et präänikut jagab see asutus haruharva –, kuid nagu öeldakse, tuleb puude taga näha ka metsa.

Oma päevatööd Tallinna vanalinnas tehes ongi keeruline mõista maainimeste igapäevaeluga kaasnevaid logistilisi väljakutseid ning  liigse usinusega kiputakse põhjapanevaid järeldusi tegema pelgalt numbrite alusel. Olukorra paremaks tunnetamiseks tuleks kasuks äärealade elanikega suhelda või lausa ise seal elada.

Avalike teenuste osutamisel ei saa riik lähtuda vaid selle tulususest. Riik on inimese jaoks, mitte vastupidi. Maakondlikud bussiliinid on oluline avalik teenus, mida tuleb osutada nii tihe- kui ka hajaasustuses, mistõttu peab teenuse tulemuslikkust vaatama erisusi arvesse võttes. Riik ja omavalitsused peavad tagama eluks vajalike teenuste kättesaadavuse üle Eesti, kaasa arvatud ka madalama sissetulekuga inimestele.

Meie seas on peresid, kelle sissetulek ei võimalda kulutada suurt osa oma väljateenitud rahast transpordile. Igapäevane bussipileti soetamine võib langetada inimeste motivatsiooni kodust kaugemal tööl käia ja puhtpraktilistel põhjustel toob see kaasa ohu, et valitakse mugavam variant ehk töötu abiraha. Just seetõttu on tasuta ühistransport pakkunud paljudele Eesti inimestele võimaluse tööl käia ja see eluliselt tähtis sissetulek enda pere eelarvesse alles jätta.

Enne ühistranspordi reformimist oli süsteem aastaid alarahastatud ja tõi kaasa olukorra, kus sõitjate hulk aasta-aastalt vähenes. Sellele omakorda reageeriti liinide hõrendamisega. Eesti Keskerakonna tehtud ühistranspordireform ei tähendanud ainult tasuta sõitmist, vaid tähendas ka täiendavate liinikilomeetrite rahastamist, et võimaldada liinivõrgu tihendamist ning ühistranspordikeskuste käivitamist lähtuvalt kohalike inimeste vajadustest. Tasuta ühistranspordi esimesel aastal suurendati liinikilomeetrite arvu rohkem kui eelneval 14 aastal kokku.

Seega saame öelda, et meie viimaste aastate tasuta ühistranspordi kasutamises on olnud palju positiivset. Riikliku üleminekuga tasuta maakondlikule ühistranspordile suurenes bussisõitude arv esimese kahe aastaga kokku ca 30%. Kuigi reisijate arv on üldjoontes  jäänud samale tasemele, on senised maakondliku bussitranspordi kasutajad hakanud pärast tasuta ühistranspordi kehtestamist bussiga sõitma senisest enam.

Me ei saa alahinnata tasuta bussiliikluse mõju alaealiste liikumisvabadusele, olgu selleks kasvõi huviringides käimine. Ka eakate liikumisvõimalused on oluliselt paranenud. Tasuta ühistransport on võimaldanud neil senisest tihedamini käia linnas poes vajalikku toitu või ravimeid ostmas, külastada oma lähedasi ja saada vajalikku arstiabi ning hambaraviteenuseid. Nende teenuste taskusõbralik kättesaamine on eluks väga vajalik.

Peame siinkohal meeles pidama, et hajaasustusega piirkondades ei saagi riik eeldada sama efektiivsust kui ületäituvusega Harjumaa liinidel. Kui riik peaks ühistranspordi osas lähtuma vaid majanduslikust efektiivsusest, ei saaks seda hajaasustusega piirkondades, nagu näiteks Läänemaa, üldse pakkuda, sest teame, et meil on vahemaad pikad ja sõitjate arv võrreldes suuremate linnadega kordades väiksem.

Kuigi tasakaalupunkti leidmine on keeruline, on ka väikestes külades esmatähtis tagada minimaalsed ja stabiilsed liikumisvõimalused kõigile elanikele. Kui vaadata tasuta ühistranspordiga sõitjate arvu, siis 2019. aastal tehti Läänemaal üle 50 tuhande sõidu enam kui aasta varem. See annab kindlust, et inimesed on leidnud tee tasuta ühistranspordi kasutamiseni.

Tasuta ühistranspordi tulekuga on riik suurendanud ühistranspordile minevat tuge ligi poole võrra. Seda eelkõige uute bussiliinide avamiseks. Kui 2017. aastal oli bussiliine 36,2 miljoni liinikilomeetri ulatuses, siis 2020. aastal oli sama näitaja juba 44,9 miljonit liinikilomeetrit. Riik on loonud juurde pea veerandi võrra uusi bussiliine, vähendades samal ajal survet inimeste rahakotile.

Tasuta ühistransport on väga hea näide toimivast regionaalpoliitikast. Tulevikku vaadates peaksime pöörama senisest enam tähelepanu sellele, kuidas lihtsustada omavalitsuste ja maakonnapiiride ülest liikuvust ning kuidas ühendada eri liikumisviise. Peame looma olukorra, kus eri ühistranspordiliigid (buss, rong, tramm, parvlaevad jne) ei konkureeri omavahel, vaid täiendavad üksteist ning pakuvad alternatiivi isiklikule sõiduautole.

Ühistranspordikeskusi tuleb motiveerida mõtlema piiriüleselt ning suunata neid pöörama tähelepanu bussiliinide ja rongiühenduste senisest paremaks koostoimimiseks. Liinivõrkude planeerimisel tuleb senisest rohkem suhelda kohalike elanikega ja näidata üles paindlikkust. Hajaasustusega piirkondades võiks kaaluda nõudepõhise transpordi, jagamisteenuse ja taksode rakendamist.

Keskerakond on alati seisnud selle eest, et tuua ühistransport inimestele lähemale ja muuta selle kasutamine võimalikult mugavaks. Selle asemel, et lõhkuda toimivat ühistranspordikorraldust, on oluline töötada selle nimel, et muuta ühendusi veelgi kiiremaks ja mugavamaks.