Eesti ajaloolased on üle pika aja laskunud tulisesse vaidlusse – viimati olid nii kirglikud arutelud 13. sajandi Eesti ajaloo teemadel kümme aastat tagasi, kui ilmus Eesti ajaloo teine köide.
Viimases populaarteaduslikus arheoloogiaajakirjas Tutulus ilmus ajaloodoktorandi Kristjan Oadi kirjutis „Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte?” Artiklis oletab noor ajaloolane, et juba enne Eesti alade vägivaldset ristiusustamist oli siin kristlik ülik, kes laskis vermida münte.
Millest siis selline oletus? Oad tugineb oma teoorias teatele, et juba aastal 1160 määrati Eesti piiskopiks prantslane Fulco – üldjuhul ei kinnitanud paavst piiskoppe ametisse enne, kui vastavas piirkonnas oli juba olemas teatav hulk kristlasi. Samas tunnistab ka Oad, et Fulco misjonitöö ei olnud eriti edukas – Eesti aladel olla olnud nii vastkristlasi kui ka usust taganenuid. Ometi tahaks Oad näha, et Fulco misjonitöö oli juba vägagi edukas, seda just eestlaste eliidi hulgas.
Läänerindel muutusteta