Veebruari alguses tähistatakse märgalade päevaga märgalade kaitse 50. aastapäeva.
1971. aastal väikeses Iraani linnas Ramsaris sõlmitud märgalade konventsioon on vanim riikidevaheline looduskaitseline lepe. Konventsioon koordineerib rahvusvaheliselt tähtsate märgalade kaitset ja säästlikku kasutamist ning sellega on ühinenud juba 171 riiki.
Maailmas kuulub praegu rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse 2414 ala, mis hõlmavad kokku ligi 255 miljonit hektarit.
Eestis, mis liitus konventsiooniga 1993. aastal, on praegu 17 rahvusvahelise tähtsusega märgala kogupindalaga 304 471 hektarit. Neist jääb Lääne maakonda kolm: Haapsalu–Noarootsi märgala, Leidissoo looduskaitseala ja Matsalu rahvuspark.
Märgalade hulka arvatakse liigniisked või ajuti liigniisked kooslused: sood, rabad, jõed, järved, allikad, madal meri ja üleujutatav rannik ning märjad metsad. Kõiki neid kooslusi on aegade jooksul inimese poolt püütud ümber kujundada, et neist rohkem majanduslikku kasu saada.
Märgalade konventsiooni sõlmimise algne eesmärk oli eelkõige luua rahvusvaheline võrgustik veelindude kaitseks. Ajapikku on konventsioon muutunud järjest olulisemaks märgalade pakutavate loodushüvede kaitse ja kasutamise rahvusvaheliseks kokkuleppeks. Tänapäeval mõistame, kui olulised on märgalad kliimamuutuste reguleerijatena, mageveevarude säilitajatena, elurikkuse hoidjatena (40% maailma teadaolevatest liikidest on seotud märgaladega) ning kui väga vajame tervendavaid retki rabadesse.
Saame olla tänulikud neile, kel omal ajal jätkus tarkust astuda vastu turbakaevanduste rajamisele ja rannaalade kuivendamisele. Üks selline eestvedaja oli Tartu ülikooli professor Viktor Masing, kelle surmast möödub märtsis 20 aastat.
Masing julges juba seitsmekümnendatel aastatel alustada võitlust soode kuivendamise vastu. Tema põhjalikud teadmised said aluseks soode kaitse põhjendamisel ja organiseerimisel. Ta oskas paeluvalt selgitada kuulajatele ja lugejatele soode arengut, soode osatähtsust biosfääris ja nende säilitamise vajadust. Masingu aktiivse tegevuse tulemusel peatati arutu rabade kuivendamine ja loodi 30 uut sookaitseala. Takkajärele võib tõdeda, et Eesti oli soode poolt pakutavate looduse hüvede väärtustajana kogu maailmas ajast ees.
2. veebruaril tähistatakse Ramsari konventsiooni 50. aastapäeva ja sel puhul suunatakse tähelepanu märgalade ning vee seostele. Rõhutatakse, et inimkond on saja aasta jooksul kuuekordistanud magevee kasutust ja see suureneb aastas 1 protsent. Samal ajal ei ole 2,2 miljardil inimesel ligipääsu kvaliteetsele joogiveele. Konventsiooni liikmesriigid peaksid rohkem pöörama tähelepanu märgalade taastamisele, magevee kestlikule kasutamisele ja kvaliteetse joogivee probleemide lahendamisele.
Enamik inimkonnale eluliselt tähtsast mageveevarust on hoiul märgalades ja miljardite inimeste toit sõltub märgalade olemasolust. Maailma liikidest 40% käekäik sõltub otseselt märgaladest.
Viimase paarisaja aasta jooksul on 90% maailma märgalade seisund oluliselt halvenenud ning veerandit märgaladega seotud liike ähvardab väljasuremine. Ramsari konventsioon, mis algul keskendus veelindudele globaalselt tähtsate alade võrgustiku loomisele, on järjest enam pühendunud kõigi märgalade pakutavate loodushüvede väärtustamisele, millest üks olulisemaid on puhas vesi.
Eesti loodusturismiettevõtjad, keskkonnaorganisatsioonid ja -asutused tähistavad tänavu esimest korda märgalade päeva loodusmatkadega märgaladele üle Eesti. Jaanuari lõpus ja veebruari alguses korraldavad matkajuhid enam kui poolsada matka Eesti märgaladele.
Matsalu rahvuspark
Eesti esimese ja suurima rahvusvahelise tähtsusega märgala – Matsalu rahvuspargi – peamine väärtus on Matsalu lahe, madalaveelise, laiduderikka Väinamere ning üleujutatavate niitude ja roostiku tõttu kujunenud liigirikas ning omapärane linnustik.
Matsalu märgala on terviklik kompleks märgala eri kooslustest, mis on omavahel seotud. Siinsed kooslused on eriti kõrge väärtusega suhteliselt loomuliku veerežiimi ja suurte niidualade tõttu, mis on pikka aega püsinud tänu niitmisele ja karjatamisele. Niivõrd suurel alal kompleksset märgala pole mujal Euroopas säilinud.
Matsalu märgala mõjutavad nii magedaveelised jõed, peamiselt veerohke Kasari jõgikond, kui ka meri, mis läänekaare tuultega rannikuala ja vahel isegi Kasari luha üle ujutab. Kasari luhal ja delta roostikul on oluline roll üleujutuste reguleerijana ja vee puhastajana. Kahjuks on Kasari luha vett puhastavat toimet halvendanud siinsete jõgede süvendamine ja sirgeks kaevamine läinud sajandi esimesel poolel, mistõttu üleujutused on muutunud lühemaks ja vesi viib toitained kiiremini merre. Siiski on Kasari madal, lauge luhaala säilitanud oma üleujutused.
Niidud on väga liigirikkad kooslused. Liigirikkus tagab nii süsiniku sidumise kui ka vee puhastumise. Niidukamar kaitseb veekogusid pinnase erosiooni eest. Hooldatavate niitude pindalalt on Matsalu Eestis esikohal.
Haapsalu–Noarootsi märgala
Haapsalu–Noarootsi märgala alla kuuluvad Silma looduskaitseala ning Nõva–Osmussaare hoiuala mitmekesised vee- ja rannikukooslused
Haapsalu-Noarootsi märgala on Lääne-Eestile iseloomulik meremõjuline märgala. Maakerke tulemusel on madalast merelahest kujunenud märjad niidukooslused ning rannikulõukad, mis on merega ühenduses kitsaste veeribade kaudu.
Rannikulõukad ja madalad lahed pakuvad elupaika paljudele veelindudele, kaladele ja muule vee-elustikule. Kalad saavad madalaveelistes lõugastes sigida ja leiavad sealt toitu. Lindude jaoks on roostikega piiritletud vabaveealad turvalised pesitsemiseks.
Mereäärsed madalaveelised või üleujutatavad rannikud on olulised rändel peatuvatele ja pesitsevatele kahlajaliikidele. Merelindude jaoks on olulised Nõva–Osmussaare hoiuala mitmekesise põhjakooslusega merealad, kus rändel peatuda ja sulgida. Rannikukoosluste mitmekesisus ning elurikkus hoiavad mere puhtana.
Leidissoo looduskaitseala
Kui suurt osa Eesti soostikest on vähemal või suuremal määral mõjutanud kuivendamine, on Ledissoo looduskaitseala unikaalne kuivendusest vähe mõjutatud sookompleks.
Kui kuivendatud sood piirnevad põllu- ja majandatavate metsamaadega, siis Leidissoo soostik on ümbritsetud inimesest vähemõjutatud maastikega ning siin on säilinud erin tüüpi sookooslused oma loomulikus arengus.
Lääne-Eestile on iseloomulikud lubjarikka põhjaveega seotud madalsootüübid. Leidissoos võib leida liigirikkaid madalsoid, kus esineb haruldasi taimeliike. Siin on tüüpilisi siirdesoo- ning rabakooslusi, kus taimestik pole eriti liigirikas, kui need liigid on just turbaaladele iseloomulikud ja kohastunud sealseks eluks.
Rabades ja siirdesoodes esineb mitmeid tüüpilisi soolinde, siin elutsevad inimpelglikumad linnu- ja loomaliigid. Rabade ja nendega piirnevate sookoosluste üks oluline väärtus on puhta vee säilitamine. Raba turbasamblad seovad endasse vett ning tasapisi voolab seda raba nõlvadest alla.
Lääne-Eesti jõed saavad oma veed enamasti rabadest. Leidissoost saavad vett Nõva ja Riguldi jõgi, mis mõlemad on jahedaveelised ja kiirevoolulised ning mida loetakse ka forellijõgedeks.
Ilona Lepik
keskkonnaameti loodushoiutööde büroo spetsialist