Kolmandik miljonit ja kolm aastat on Paliveres Pikajalamäel kunstlume tootmise süsteemi ehitamiseks juba kulunud. Kümneid tuhandeid tuleb muudkui lisada, et masinavärki toimimas hoida ning tervise- ja spordikeskust laiendada – jookse nagu orav rattas, kuid kui sa ei arene, kukud kolinal konkurentsist. Konkureerida tuleb Pikajalamäel aga suusakeskustega Lõuna-Eestis, Pärnu-, Järva- ja Harjumaal ning isegi Hiiumaal.
Paarkümmend aastat tagasi, kui talved olid, nagu peab – lumised ja külmad –, olnuks metsarajal lumekahuritega tulistamine tundunud veidrusena ja arutu raiskamisena. Praegusel soojade aastate perioodil tähendab looduslikule lumele lootma jäämine seda, et suusatama pääsevad vaid need, kelle rahakott kannatab suusakuurorti reisimist. Lastel poleks lootustki lihtsamaid suusatamisvõtteid selgeks saada.
Loodetavasti annab ilmataat Palivere suusaentusiastidele armu ja puistab vähemalt aasta alguseks veidikeseks ajaks piisavalt miinuskraade, et lumemehed saaksid korrakski suusaraja valmis meisterdada ja Läänemaa suusatamishuvilised jala rajal valgeks teha.
Donkihhotlikuna tunduv pusimine viib siiski tasapisi edasi. Kuigi ettevõtmisele kulunud 300 000 eurot tundub hiigelsuure rahahunnikuna, on tervise- ja spordikeskuse eestvedajail laual juba järgmised suured plaanid. Vanarahvas teadis öelda, et sõnnikut tasub panna ikka sellele kapsale, mis pead kannab. Lumekahurite käivitamisega andis Pikajalamäel toimetav seltskond selgelt mõista, et see kapsas kannab pead. Sõnnikut, see tähendab raha, on neil seega nüüd tõenäoliselt juba lihtsam oma ettevõtmiste elluviimiseks saada.
Paliverest tõelise suusakeskuse loomine on käinud üle kivide ja kändide. Takistused on olnud peamiselt keskkonnakaitselised, kuid takerdutud on ka rahanappuse taha. Siiski on igast takistusest ajapikku üle saadud ning närbuma kippuv õis on tasapisi õide puhkemas.
