Lõppemas on eriline aasta – Hiinast alguse saanud koroonaviirus mõjutas ka meie kaitseliitlaste tegemisi. Enamik plaanitust sai siiski tehtud ja lisaks täideti ka pandeemiast tingitud ülesanded.
Aasta algas nagu ikka Vabadussõja relvarahu aastapäeval 3. jaanuaril leinaminuti ja pärgade asetamisega Kärdla kiriku juures asuva mälestussamba jalamile. 11. jaanuaril
pidasime aastakoosolekut, kus märkisime maha rajajooned eelseisvaks.
Ka veebruar möödus traditsiooniliselt ja rahulikult: 2. veebruaril tähistasime Tartu rahu 100. aastapäeva ning 24. veebruaril vabariigi sünnipäeva pidulike rivistuste ja pärgade asetamisega ning väikese koosviibimisega.
Jõudsime pidada ka paar traditsioonilist õppust ning siis algas märts, kui viirus lõi Hiiumaa sõna otseses mõttes lukku. Sadamates ja lennujaamas valvasid kohalikud politseinikud
koos meie kaitseliitlastega, et keegi piiri ega kehtestatud karantiini rikkuma ei pääseks.
Paljud mehed ja ka naised panustasid ligemale kahe kuu jooksul piiride valvamisse kümneid tunde ja seda edukalt – pärast esimest ehmatust viirus kevadel saarele
enam ei pääsenud. Tublisid inimesi tunnustasid nii kaitseliidu peastaap kui ka valitsus.
Oma traditsioonilist maikuist rännakmatka Tihu Kevad pidasime veebipõhiselt. Emotsioonid polnud küll sellised nagu tavaliselt, kuid osavõtjad jäid rahule. Et mehed päris rooste ei läheks, viisime lisaks rännakmatkale läbi ka vähendatud mahus kergjalaväeõppusi ja laskmisi.
Suvel olukord mõnevõrra rahunes, seega võtsime presidendilt saabunud võidutule vastu küll hajutatud rivis, kuid siiski pidulikult. Ja seekord täiesti uues kohas, Pühalepa kiriku ees tulevase vabadussamba asupaigas. Loodame, et peatselt saab sinna sammaski püstitatud.
7. augustil andis kolonelleitnant Meelis Pernits Haapsalus maleva lipu pidulikult üle järjekordsele uuele pealikule, major Andres Vällile, ning juba 13. augustil oli Hiiumaa malevkonnal au võtta uus pealik vastu meie staabis ja seda veel koos kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegiga. Nad tutvusid malevkonna ja meie liikmetega ning andsid edasi oma nägemust tulevastest arengutest.
Tundub, et arusaamine meie saarelisest asendist on lõpuks jõudnud ka kõrgemale tasandile – järjest rohkem räägitakse rannikukaitse vajadusest ning sellest, millist varustust
ja relvastust selleks vaja läheb. Räägitakse sellestki, mida saab teha kohalik kaitseliit
ja kogu saare elanikkond, sest ega meil esialgu muid ressursse kusagilt võtta pole. Ilmselt
jäid külalised meiega rahule ja hiidlastega arvestatakse ka edaspidi.
Tore on tõdeda, et meie kaitseliitlased on endiselt aktiivsed ja riigikaitsele pühendunud.
Üritustel osaleb väikese saare kohta üllatavalt palju relvavendi. Esimesel poolaastal
läbi viidud liikmeskonna audit näitas, et meie ridadest väljalangejaid peaaegu polnudki ning ka kõik vanemad mehed soovivad sõjaolukorras relva kanda. Tõsi, noortega nad enam igal pool sammu pidada ei jõua, aga hinges on nad alati viimastele toeks.
Kuna kaitseliitlaste edu aluseks on korralik ja igakülgne väljaõpe, ei jäänud seegi meil
pandeemia tõttu kahe silma vahele. Lahingulist väljaõpet lihvisime kergjalaväe õppustel,
harjutasime merevaatlust ja rünnakut ning tuletasime meelde teisi sõdurioskusi. Jõukohast
tegevust jätkub kõigile – kes ei jõua rünnakul teistega sammu pidada, võib seista
vaatluspostil või kaasa lüüa tagalas.
Ja me ei ole üksi. Malevkonna taasloomisest alates oleme palju harjutanud koos soomlastega. Tänavu jäi meie koostöö küll väheseks, kuid seda enam tundsid meie vastu huvi NATO liitlased. Hiiumaad väisasid nii britid, ameeriklased kui ka sakslased, kes tegid
siin vaatlusi ning mängisid läbi ka teatud lahinguolukordi, seda koostöös meie kaitseliitlastega. NATO huvitub meie rannikukaitsest, sest kes valitseb Läänemere suursaari, valitseb kogu Läänemerd.
Sügisel taas tõsisemaks muutunud pandeemia takistas reservõppekogunemise ja õppuse
Orkaan läbiviimist. Mujal Lääne ringkonnas piirduti viiruse leviku tõttu viie päeva asemel
ainult ühega, kuid meie pidasime vastu kaks päeva, korraldades lisaks formeerimisele ka laskepäeva.
November oli seekord eriti tihe. 3. novembril külastas meie staapi endine kaitseliidu ülem ja kaitseväe juhataja erukindralleitnant Johannes Kert, praegune riigikogu riigikaitsekomisjoni liige. Kindral soovis tutvuda meie tegemistega, andis ülevaate riigikogu
riigikaitsealasest tööst ja huvitus põhjalikult ka rannikukaitsest. Ta jäi väga rahule, lubades ka edaspidi Hiiumaa kaitseliitlasi vaatama tulla.
8. novembril kuulutas meie naiskodukaitse välja aasta isa ning 13. novembril tähistasime kaitseliidu aastapäeva, seda küll välitingimustes ja väiksemas seltskonnas, kuid parimaid peeti ikkagi meeles ja autasustati ning söödi peotorti.
Kadrilaupäeval, 24. novembril, saabus meile külla riigipea, president Kersti Kaljulaid. Andsime ka talle ülevaate oma tegemistest ja olukorrast ning vastuseks saime tõdemuse, et Hiiumaa on oluline ja hiidlased peavad ise oma saart viimseni kaitsma.
Riigi kaitsmine ongi lõppkokkuvõttes iga kodaniku püha kohus ning sõjaolukorras on iga ametikoht riigikaitse ametikoht. Seetõttu on väga oluline iga kaitseliitlase panus, Eesti kaitsmise eest peame pingutama iga päev. Soovin selleks jõudu ja jaksu kõigile kaitseliitlastele ja kogu rahvale meie isamaa eest seismisel!
leitnant Mart Reino
Hiiumaa malevkonna pealik
