Hannes Rumm: kus tehti tänavu Eestit ilusamaks?

Täpsemini tuleb küsimus sõnastada nii: kus ehitati parimate arhitektide tööd kasutades ja Eesti keskmisest rohkem raha investeerides nii, et just nende kohtade elanike elukeskkond muutus tuntavalt kenamaks?

Vastuse sellele küsimusele annavad tänavuste arhitektuuripreemiate saajate ning nendele auhindadele kandideerinud objektide nimekirjad. Ja see vastus tuleb üsna üllatav: Eesti parimate arhitektide ja disainerite loomingut leiab Narvas (sisekaitseakadeemia ja Tartu ülikooli kolledži ühine õppe- ja majatushoone pluss Narva linnuse konvendihoone rekonstrueerimine) ja Kohtla-Järvel (riigigümnaasiumi hoone, mille auditooriumi ehib 55 000 eurot maksnud tekstiilikunstiteos). Aga ka Elvas ja Võrus (uued linnasüdamed), Türil (põhikool spordihoonega), Vastseliinas (piiskopilinnuse kabeli ja linnuse väliala) ja Valgas (tunnustuse pälvis linnaarhitekt Jiří Tintěra sihikindel töö tondilossiks muutunud linnasüdame taaselustamisel).

Läänemaa au kaitseb edukalt Eleringi esimene kõrgepingeliini disainmast Soorebane Ristil. Viimane tõestas, et lisaraha kulutades saab ka tööstusarhitektuur olla nii äge, et teeb möödasõitjatel iga kord tuju heaks ning muudab seda esimest korda silmanud autojuhtidel tee peal püsimise raskeks.

Statistika kinnitab, et raha koondub Tallinna ja Harjumaale. Arhitektuuris näitab raha ja makse maksvate inimeste koondumist kuldsetesse Tallinna ümbruse valdadesse tõik, et aasta puitarhitektuuri peapreemia pälvis Saue vallavalitsuse uus kolmnurkne hoone ning kiita sai Saku vallavalitsuse maja. Aga näiteks pealinnast mahtusid arhitektuuripreemiate saajate hulka vähesed asjad, reeglit kinnitavaks erandiks oli eraettevõtjate raha eest valminud Fotografiska Telliskivi loomelinnakus.

Kirjutan seekord arhitektuuripärlitest põhjusel, et meid ümbritseva ruumi areng kirjeldab ilmekalt seda, kuidas mingi ühiskond parasjagu elab ja mida väärtustab.

Enamasti ehitatakse vaestel aegadel viletsalt ja koledalt. Aga paraku väärtustavad mõnikord ka headel aegadel jõukad tellijad sellist arhitektuuri, mis tekitab õudusjudinaid. Esimese parimaks näiteks Eestis sobib Lasnamäe, teiseks üheksakümnendate alguses uusrikaste jaoks Tallinna külje alla kerkinud Lollidemaa.

2020. aastal valminud parimaid arhitektuurseid töid vaadates saab teha ühe olulise ühiskondliku üldistuse: vähemalt ehituses ja ruumikujunduses jagatakse Tallinnas ja Harjumaal kogutud maksuraha õnneks niimoodi ümber, et see jõuab ka kaugematesse kantidesse. Just nii ju peabki edukas regionaalpoliitika toimima, et riigieelarve kaudu tasandatakse piirkondlikke erisusi.

Teine oluline tõdemus on see, et maksumaksja raha kasutajad oskavad väärtustada head, maitsekat ja tänapäevast arhitektuuri. See pole üldse nii enesestmõistetav, sest maailmas ringi käies kohtab ikka ja jälle kohti, mis haisevad raha järele, aga näevad jubedad välja.
Eelnevast johtuvalt teen väikese soovituse aastavahetuse ajaks. Aasta lõpus ja uue alguses on enamikul meist ühelt poolt lahedalt vaba aega ning teiselt poolt soov hoida oma inimkontaktide arv võimalikult väike. Sellegipoolest ei pruugi siseturism tähendada ainult RMK matkaradade kasutamist, kuigi ka see on tore.

Oma pere või peresõpradega võite ette võtta arhitektuuripreemiate nimekirjad, otsida sealt esmalt välja oma kodule lähimad ning sõita turvaliselt neid vaatama. Haapsalust Tallinna tulles tehke Soorebase paremaks nautimiseks peatus Ristil, aga keerake sisse ka Sauele ja vaadake üle sealne vallamaja. Kui on võimalik, siis miks mitte teha pikem automatk Eestimaa vastasnurka ning vaadata üle Elva, Võru ja Valga linnasüdamed või Vastseliina piiskopilinnus.

Kui Tallinna asemel liiguvad siseturistid väikelinnadesse, siis on see meie ühine väike panus nende elavdamiseks. Ja tore oleks ju kogeda, et et ansambli HU? 2008. aasta hitt „Depressiivsed Eesti väikelinnad” on ajast maha jäänud.