Üks kesksügisene töö iluaias on kahtlemata sibullillede istutamine. Arvatavasti on paljudel juba poolest augustist saadik pakkide kaupa koju tassitud erinevaid tulpe, nartsisse, krookusi, püvililli, võrkiiriseid ja teisi kevadekuulutajaid. Nüüd on õige aeg nad maha panna.
Erandiks on siinkohal liiliad ja nartsissid: nende parim istutamisaeg on august, kui olustik on veel suvine. Need lilled juurduvad kõige paremini soojas mullas. Kuid minul pole ausalt öeldes midagi halba juhtunud ka sellest, kui ma neidki alles oktoobris maha panen. August on aiapidajale tihtilugu lihtsalt nii kiire kuu kogu selle saagikoristuse ja hoidistamisega, et istutamiseks ei pruugi enam aega jäädagi, ja siis on hilja parem kui mitte kunagi.
Sibullillede istutamisel on rusikareegel, et sibul üldjuhul pannakse mulda kolmekordse sibula sügavusele. Kuid ka siin on erandeid. On näiteks liiliate liike, mille sibul tahab jääda hoopis kõrgemale, ainult õhukese mullakihi alla. Näiteks madonnaliilia on üks selline kapriisitar. Samuti on sibullillede istutamisel hea arvestada oma aia omapärasid – näiteks tulpe ega krookusi pole väga mõistlik planeerida aladele, kus vesirotid sageli liiguvad. Kevadel võime niimoodi oodatud lilleilust hoopis ilma jääda või siis avastada, et meie krookused ja tulbid tärkavad hajusalt kuskil hoopis kaugemal, näiteks muru sees, sest rotid on mugulad mulla all laiali tassinud. Pärast paari aastat eksperimenteerimist olen oma aiaski selgeks saanud, millistesse peenardesse pole mul mõtet tulpe ja krookusi panna ja millistes need jällegi enam-vähem rahule jäetakse ja kus neid kevadel isegi klumbina õitsemas võib näha.
Mingil müstilisel põhjusel ei tule vesirotid mu pikka paraadpeenrasse. Arvan, et põhjuseks on selle peenra ja tiigi vahel kulgev vana sissesõidutee, kus pinnas on paljude aastakümnete jooksul nii tihedaks pressitud, et ükski mõistuse juures olev mutt või vesirott ei tungi sinna kaevama. Teistes peenardes pole tulpidel ja krookustel aga pikka pidu.
Vesirottide eest ei kaitse kuigi hästi ka aianduspoodides müüdavad istutuskorvid. Paraku on need nii madalad, et vajalikku sügavusse istutatuna pääsevad ahned loomad tulbisibulatele pealtpoolt ikka ligi, ja kui vesirotiprobleem on aias tõsine, siis neist palju abi ei ole.
Nojah, mis seal ikka! Neis peenardes, kus vesirott möllab, saab ometi edukalt kasvatada nartsisse ja püvililli. Nende sibulad pole vesirottidele mokkamööda ja jäetakse kenasti rahule. Rahule on mul jäetud ka lumikellukesed, lumekupud, kirgaslilled. Hüatsintide kohta ei oska öelda, sest seni olen neid kasvatanud vaid rotivabas paraadpeenras.
Liiliate ja püvilillede istutamisel võiks arvestada ka seda, et neile meeldib sibula ümbruses kuivem ja kobedam muld. See tähendab, et kui aias on niiskem pinnas, kõrge põhjavesi, või siis on maa savisevõitu ja tihke, oleks hea mõte liilia- ja püvilillesibulad istutada väikesele liivapadjale, nii et liiv neid sibulaid ümbritseks ja kataks ka pealt. See tagab lillesibulale veidi kuivemad tingimused ega lase veel sibula ümbruses seisma jääda. Eriti püvilillede puhul on see oluline, sest raskes ja tihkes mullas jäävad nad muidu kiratsema ega õitse.
Uhkeid sorditulpe ja hübriidseid suure õisikuga hüatsinte istutades tuleb meil arvestada ka seda, kuidas need kesksuvel mullast jälle kenasti kätte saada, et sügiseni kuivama panna. Nii väldime sibulate haigestumist ja nõrgenemist ning pakume neile vajalikku kuiva ja sooja puhkeperioodi. Ning siinkohal on istutuskorvid tõepoolest abiks. Nendega on hoopis kergem sibulakogum mullast üles kergitada kõrval kasvavatele taimedele liiga tegemata – juhul kui sibullilled kasvavad koos teiste taimedega püsilillepeenras, mitte kusagil omaette. Aga just püsikupeenarde kevadiseks värvirõõmuks sibullilli ju tihti istutataksegi. Hostad, astilbed, astrid ja muud püsikud võtavad kevadel pikalt hoogu, enne kui lopsakaks lähevad, ja seni valitseks peenras ju üsna lage pilt. Hoopis teine asi on, kui neis vahedes säravad aprillis-mais värvilised tulbid ja nartsissid.
