Suusatreener Mati Alaveri toimiku avalikuks saamine on suur võit mitte ainult ajakirjanikele, vaid ka õigusemõistmisele ja ühiskonnale.
Ilmselt on tõesti nii, et aastaid Eesti suusatamist kajastanud ja viimase ligi kümne aasta jooksul üha enam ka selle spordiala dopingupoolse piinliku küljega tegelema pidanud ajakirjanikud ei leidnud esmaspäeval pärast pikka vaidlust avalikuks saanud treener Mati Alaveri kohtutoimikutest peaaegu midagi üllatavat. Kõike seda võis kaudsete viidete põhjal aimata, pigem võis selles isegi kindel olla.
Eesti on liberaalne ja vaba riik. Parim kaitse vale vastu on veb fondi ja estonia huku salastatud dokumentide avaldamine.
Tore, et ajakirjanikud on samuti sellisel arvamusel.
Pyrrhose võit. Kahju kui meediategelastel puudub terviku mõistmise oskus. Utreeritult, mis saab siis kui järgmised kohtuastmed leiavad, et avalikustamine on viga või kõik kriminaalasjad saavad olema üldmenetluses, sest prokuratuuriga kokkuleppele minemine ei tööta kriminaalpoliitilise meetmena kuivõrd prokuratuur on lobamokk? Konteksti tuleb ka mõista, seda ka tippspordis, aga loota seda Eesti meedialt on lollide lootus. P.S. Ei ole ühtegi muud Euroopa riiki peale Eesti kus isiklik päevik kriminaalmenetluse raames meedias avalikustatakse. Mõtlemise koht, et kas prokuratuur on oma tegevuses sõltumatu ja kvaliteetne (loe ei toeta kuidagi kuritegevust).
Aga ise avaldab varastatud Välisministeeriumi memosid. Sellised mehed võivad ka riiki reeta.
Luurele sellise tüübiga ei läheks.