Viimasel nädalal on kuumaks teemaks tõusnud koroonaviirusega seotud mõõdikud.
Mõõdikuist on saanud vahend, et riike omavahel võrrelda, neid headeks ja halbadeks liigitada ning siis ka vastavaid meetmeid ette võtta.
Mõõdikud on loodud ennekõike viiruse leviku hoidmiseks riigis niisugusel tasemel, et meditsiinisüsteem poleks ülekoormatud ja saaks hakkama Covid-19 haigetega, aga ka teiste haigustega. Mõõdikud on informatiivsemad ühe riigi sees ja sobivad vähem riikide võrdlemiseks. Koroonaviiruse pandeemiast ei tohiks saada naabrite omavaheline võistlus, kuigi nii inimlik on tahe olla naabrist parem. Enne kui teeme põhjapanevaid järeldusi, peaksime vaatama, mida need mõõdikud tähendavad ja kuidas on tekkinud.
Minu parima arusaamise juures pole ükski mõõdik tekkinud uuringute tulemusel, vaid need põhinevad pigem ekspertarvamusel. Viimane ei pruugi sugugi olla vale. Toon lihtsalt mõningaid näiteid kasutusel olevatest mõõdikutest ja nende kasutamise soovitustest.
Haiguste ennetamise ja tõrje keskus (ECDC) arvutab iga päev uute nakatunute arvu 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul (ajakirjanduses kasutatakse sageli terminit nakkuskordaja või nakatumiskordaja) kõigi EL riikide ja Suurbritannia kohta, aga mingit piirväärtust ei anna. Küll lisab ECDC oma kommentaaris, et see näitaja tuleb panna konteksti ja vaadata ka muid parameetreid (kui palju teste tehakse 100 000 elaniku kohta, missugune on nende testide positiivsuse määr, kui suur osa riigi intensiivravi (inglise keeles ICU) kohtadest on hõivatud). Ka viimastele ei paku ECDC mingeid piirväärtusi.
USA ekspertide arvates iseloomustavad minimaalset viiruse levikut järgmised näitajad – uute nakatumisjuhtude liikuv keskmine <4/100 000 isiku kohta 7 päeva jooksul ja testide arv >150/100 000 elaniku kohta ja positiivsete testide protsent <5% ja nakkusjuhtude langus või püsimine samal tasemel ja ICU kohtade hõivatus maksimaalselt 60%. Kommentaarina olgu lisatud, et need on maksimaalsed määrad ja teatud tingimustes võivad vajalikud olla madalamad näitajad. Tundub, et need näitajad on parimad piirkondade, mitte tervete riikide iseloomustamiseks. Suurtes riikides, kus nakatumine on väga ebaühtlane, võivad need osutuda liiga ebatäpseks ning ei täida eesmärki, milleks need on loodud.
New Yorgi linnapea Bill de Blasio on kehtestanud korra, et karantiini ei pea jääma need, kes tulevad osariikidest, kus nakatumine on <10/100 000 isiku kohta viimase 7 päeva jooksul. Soome nõuab 14päevast karantiini kõigilt isikutelt, kes tulevad riikidest, kus 14päevane uute juhtude arv on >8–10/100 000 kohta. See on minu parima teadmise juures kõige konservatiivsem näitaja. Kuna mingit viidet sellele näitajale pole antud, siis võib oletada, et see põhineb ka ekspertarvamusel.
Balti mullis lepiti kevadel kokku, et 14päevast karantiini nõutakse neilt reisijatelt, kes tulevad riikidest, kus 14päevane uute juhtude arv on >16/100 000 kohta. See mõõdik kujunes pigem vastastikuse kokkuleppe tulemusel ja aluseks võeti ELis kolmandate riikide kodanikele kehtestatud mõõdik. Muude faktorite hindamist see mõõdik ei sisalda.
Eesti valitsus otsustas kevadel peatada otselennud riikidesse, kus uute nakatumiste hulk viimase 14 päeva jooksul on >25/100 000 elaniku kohta. Tookord tundus see olevat vajalik, sest Euroopas langes nakatumine tõhusalt.
WHO soovitab riikidel kehtestada piiranguid, kui uute nakatunute hulk on viimase 14 päeva jooksul >50/100 000 elaniku kohta. WHO ega EL pole reisipiirangute suhtes toetavad, aga pole ka selgelt nende vastu.
Saksamaa valitsus kehtestas 14päevase karantiini nõude riikidele, kus uute juhtude arv on >50/100 000 elaniku kohta viimase 7 päeva jooksul. Lisaks numbrilisele väärtusele hindab Robert Kochi instituudi juurde loodud komisjon ka muid nakkuse levikut iseloomustavaid faktoreid nagu tehtud testide arv, positiivsuse protsent ja kontaktide jälgimine süsteem ning muude epideemia ohjeldamiseks loodud meetmete efektiivsus vastavas riigis.
ECDC tegi sellel nädalal uue soovituse, et tagada ELi liikmete vaba liikumine, ja soovitab mitte kehtestada piiranguid isikutele, kes tulevad teistest ELi riikidest, kus uute nakatunute hulk on <50/100 000 viimase 14 päeva jooksul ja teste tehakse >250/100 000 kohta nädalas ja positiivsete testide protsent on <3%. Peale selle on mõned riigid teinud ka omapoolseid reisisoovitusi (Ühendkuningriik, Ungari), mille loogika pole alati jälgitav.
Riikide võrdlemisel on oluline meeles pidada, et erinevale testide hulgale või testimise soovitustele lisaks on erinev ka nakatumiste registreerimise taktika. Enamikus riikides lähevad kirja vaid esmakordselt koroonaviiruse määramise meetodi PCRiga kinnitatud juhud, kuid on ka neid, kes registreerivad ka kliiniliselt diagnoositud juhud (nt Belgia) või siis PCR ja/või antikehade testiga kinnitatud juhud (nt Hispaania). Samuti pole mitte kõikide riikide registreerimissüsteemid nii operatiivsed kui Eestis.
Näiteks Rootsi ei raporteeri nädalavahetustel ja seega on kõrged nakatumise näitajad just esmaspäeviti. Suurtes riikides võtab valideerimine aega päevi, mõnikord isegi nädala, ja seega on päevased kõikumised suured. Mõned riigid arvutavad mitteresidendid statistikast välja. See toimub praegu Luksemburgis ja sellega on vähemalt osaliselt seletatud see, et nende nakatumiste määr on miinuses.
Mis võiks olla Eesti tee? Eesti võiks reisimise seisukohalt nõustuda ECDC soovitustega, aga seejuures peab arvestama, et uute nakatunute hulk võib tõusta, sest enamikus ELi riikides on uusi nakatunuid rohkem kui Eestis. Seda võiks leevendada testimise nõue piiril neile, kes tulevad Eestist kõrgema nakatumisega riikidest. Enne aga, kui seda rakendada, peaks vaatama, kui efektiivseks on osutunud praegune piiril testimine. Kevadisel perioodil olid vaid üksikud päevad, kui Eesti näitaja ületas ECDC kehtestatud piiri (50/100 000 viimase14 päeva jooksul), kuigi oli piirkondlikke erinevusi. Samuti testime me oluliselt rohkem, kui ECDC soovitab. Siseriiklikuks kasutamiseks peaks mõõdikut modifitseerima nii, et see sisaldaks ka meditsiinisüsteemi võimekust iseloomustavaid komponente.
