Neljapäeval Haapsalus esitletud kaitseliidu Lääne maleva ajaloost kõnelev raamat pole lõbus pühapäevalugemine, vaid seal on kirjas kümnete inimeste traagiline saatus. Enamasti meeste, kes selle eest, et nad täitsid oma kohust isamaa ees, pidid taluma piinamisi ning paljud neist pidid selle eest jätma oma elu. Kannatajad polnud ainult need mehed, keda oma tegevuse pärast karistada said, vaid ka nende pered, kes saadeti Siberisse asumisele, samuti lapsed, kes pidid kasvama vanemateta. 1940. aastate valusatest sündmustest möödas 80 aastat.
Kuigi veel on elus inimesi, kes tollaseid pöördelisi aegu mäletavad, jääb neid iga aastaga vähemaks. Eesti okupeerimine ühe või teise võimu poolt, küüditamised, sundmobilisatsioonid ja muu sellega kaasnev jääb järjest rohkem lugudeks raamatutest, millega elav side puudub. Need on asjad, mida me teame, aga mida suurem osa Eesti elanikest pole ise kogenud.
Ometi on need asjad, mille üle tasuks mõelda, sest me ei tea ju kunagi, kas need korduvad või mitte. Kas me üldse oma igapäevaelus mõtleme sellele, et ühel päeval võib tulla hetk, kui meid ainuüksi selle eest, et teeme ausalt oma tööd, võidakse surma mõista.
Ka toona, 80 aastat tagasi ei arvatud, et asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. Kuigi tänapäeva maailm tundub meile turvaline ja me kõik loodame, et need ajad enam kunagi ei kordu, võiks alati mõelda, mida teeksime meie olukorras, kus võim ja vaitsus muutub. Kas oleme kohandujad, kes püüavad igas olukorras vastu pidada, kas oleme need, kes oma naha päästmiseks kaaslased üles annavad või oleme need, kes lähevad sõnagi lausumata märtrisuma?
Ehk siis võiks igaüks mõelda sellele, et mida oleme meie teinud selleks, et meid kontrrevolutsiooni võidu korral maha lastaks?
