Juhtkiri: paranoiline jälgimine

Ükski seadus ei keela inimesel oma majaümbrust kaameratega filmida. Seda siiski vaid juhul, kui kaamerapilt ei ulatu kinnistupiirist kaugemale. Juhul, kui kaamera filmimise piirkond ulatub kinnistust kaugemale – avalikku ruumi –, peavad sellel olema valdaja kontaktandmed. Inimesel on õigus näha salvestist, millele ta on jäänud.

Haapsalu linnavolikogu liige ja turvafirma USS piirkonnajuht Tiit Moor on selle vastu eksinud. Ta mitte ainult ei jälgi oma majaümbruses olevate kaameratega, mis toimub tänaval, vaid piilub ka naabrite saunaust, samuti võib ta näha, mida nad toas teevad.

Tekib küsimus, kui suur peab olema oht, et peab jälgima, mida naabrid oma kodus teevad. Sellele ei ole mingit õigustust, vaid tegemist on paranoilise jälgimisega. Moor on oma tegevusega naabritelt võtnud nende eraelu. Naabrid ei teadnud, et Moor neid jälgib, ega sedagi, et jagas nende koduaias toimuvat kolmandatele isikutele. Seetõttu on naabritel õigus olla Moori peale pahane ning tema aastaid kestnud tegevuse tõttu politseile avaldus esitada.

Asja teeb veel keerulisemaks tõsiasi, et tegemist on Haapsalus avaliku elu tegelasega – volikogu liikmega ja, veel enam, turvafirma piirkonnajuhiga, kes peaks täpselt teadma, kuidas ja mida filmida tohib ja kui palju ta oma kaameratega seadust rikub. Teadmatuse taha Moor pugeda ei saa.

Samuti on Moori turvafirma hallata suur osa Haapsalu linnapildis olevatest kaameratest, mis on samuti märgistamata. Kuhu veel võivad lekkida linnaruumis olevate kaamerate salvestised? Andmekaitsenõuete järgi ei tohi internetti lekitada ühtegi kaamerapildi salvestist.

Moori majaümbruse kaamerad on vaid üks näide sellest, kuidas digitaalne jälgimine röövib inimestelt privaatsuse. Eraelu puutumatuse kadumisega ei pea vaikides leppima.