Rahandusministeerium tõmbas kriipsu peale Lääneranna vallavalitsuse plaanile osta küladesse pakiautomaadid. See ei tähenda iseenesest, et plaan oleks kuidagi rumal. Lihtsalt sellest täiendavast toetusest, mille riik kohalikele omavalitsustele eriolukorra mõjude leevendamiseks eraldas, seda teha ei saa, sest pakiatomaadid ei vasta täiendava toetuse saamise tingimustele. See ei tähenda, et automaadid ostmata jääksid. Kui vald tahab, küllap ta siis need ka ostab.
Ühest küljest pole plaan igasse suuremasse asustatud punkti pakiautomaat paigaldada üldse halb. Lääneranna vald on suur, rahvast vähe ja elatakse hajali. 1400 km² peale on kolm postiasutust, millest ühegi peale ei saa olla surmkindel. Varbla postipunkt asub raamatukogus. Kui kogu on suletud, puudub ka postiteenus. Virtsu postipunkt asub erapoes. Lihula postkontori lahtiolekuaega on vähendatud ja üliväikese koormusega töötajat on sinna leida keeruline või isegi võimatu. Tõenäoliselt muutub Lihula postkontor varem või hiljem postipunktiks. Ainukesed pakiautomaadid asuvad Lihulas, mujale pole Eesti Post neid pannud.
Sellises olukorras tundub soov ise härjal sarvist haarata ja maa pakiautomaatidega täita igati mõistetav. Kui riigifirma ei suuda postiteenust tagada, siis tuleb seda ise teha, sest postiteenust on vaja. Teisest küljest võib asjade selline kulg Eesti Postile väga meelepärane olla. Riigifirma on aastaid selgitanud, kui vähe tulu toob postkontorite pidamine, eriti maal, ja postiteenuse osutamine üldse, eriti maal. Oleks lihtne see kohalike omavalitsuste õlule jätta, see aga lõhuks ühtse postivõrgu lõpuks ära. Kohalikud omavalitsused võivad ju sellega kuidagiviisi hakkama saada, aga mitte ühtemoodi. Ja olukord maal oleks kokkuvõttes veel hullem kui praegu.
