Juhtkiri: tugevam vastutab

Lääne Elu tõdeb, et ümbrikupalk taandub Läänemaal visalt. Eesti riik kaotas mullu ümbrikupalkade tõttu hinnanguliselt 134 miljonit eurot maksuraha. Maksu- ja tolliameti (MTA) hinnangul võib tervelt neljandik ettevõtteid maksta ümbrikupalka. Läänemaal oli seis veel hullem – ümbrikupalga riskiga ettevõtteid oli 28 protsenti.

Läänemaa turismi- ja toitlustusettevõtetes on palju hooajatööd, mida koroonakriisis sissetulekuta jäänud võiksid teha, aga nad ei taha kaotada töötukindlustust. Lahendus – ümbrikupalk. Teiseks – kui töötuid on palju, saavad ettevõtted kehtestada kergemini oma reeglid. Ja nad saavad valida. Ei ole ümbrikupalgaga nõus? Selge, võtame kellegi teise, kes on nõus.

Jah, ümbrikupalka ei oleks, kui mitte keegi ei oleks nõus selle eest töötama, nagu MTA ka soovitab. Ärge olge nõus ja kõik on korras. Maksuraha laekub. Teil on sotsiaalsed garantiid. Riik on rikkam ja töötajad rahul. Lahendus on lihtsalt ühe lühikese „ei” kaugusel.

Paraku ei ole see nii lihtne. Ühel sissetulekuta jäänud hooajatöölisel on ühest küljest väga keeruline end kehtestada. Teisest küljest on tal raha väga vaja, sest millestki peab ju elama. Raha on raha, tulgu see ümbrikupalgana või kuidagi teisiti.

Kogu vastutus on pandud töötaja ehk nõrgema poole õlule. Samal ajal jäävad ettevõtjad kui tugevam pool just nagu täiesti kõrvale. Jah, MTA kontrollib neid, aga pisteliselt. Mõni jääb vahele, see hirm on, aga sellestki ei saa keegi kunagi midagi teada. Ümbrikupalgaga ei ole võimalik võidelda, kuni MTA ei avalda musta tööjõudu kasutanud või muul moel ümbrikupalka maksnud ettevõtete nimesid, vaid saadab välja pressiteateid, et nii ja nii suur protsent firmasid maksab mustalt, ning veenab lihtinimesi seda mitte taluma. Veeretada vastutus ainult nõrgema õlule on küüniline. Vastutama peab ka tugevam ehk tööandja.