Eestit vaevab juba pikka aega salastamise maania. Linnafirmade nõukogude protokollid, kiituskirjaga kooli või klassi lõpetanud või olümpiaade ja spordivõistlusi võitnud õpilaste nimekirjad, maksuametile ja politseile musta tööjõuga vahele jäänud firmade nimed ja korruptsiooni süüasjas kohtus tunnistusi andnud inimeste nimed on salajased.
Seda nimekirja võib jätkata. Ükskõik, kuhu pilk pöörata, vaatab vastu salastamise hall nimetu müür – ettevõtete kafkalikud veebilehed, kus pole mitte ühtegi nime ega kontakti peale anonüümse üldmeili, millele mitte keegi mitte kunagi ei vasta, kuigi just nagu võiks ja peaks. Koolide veebilehed, kus halvemal juhul pole isegi mitte koolijuhi nime.
See kõik paneb küsima, kuidas see niimoodi on läinud, et me justkui kardame midagi. Et keegi saab äkki teada? Ja mis siis saab? Kui keegi saab teada, siis keegi teine, kellele see ei meeldi, võib saada pahaseks. Kes selle eest vastutab, et keegi sai teada, kui kellelegi see ei meeldi?
Selle üle võib lõpmata imestada, sest vastuseid ega vastajaid pole. Teisest küljest on vastus väga lihtne ja selge – isikuandmete kaitse. Koolide kodulehtedelt kadusid õpilaste nimekirjad just selle põhjendusega. Spordivõistluste tulemuste avalikustamine võib kahjustada lapsi, kellel ei ole väledad jalad. Kohalikud omavalitsused lõpetasid surnud ja sündinud inimeste nimede avaldamise, põhjendades seda taas isikuandmete kaitsega.
Keda ja mille eest me õieti kaitseme? Musta tööjõuga hangeldanud ettevõtet selle eest, et äkki saab keegi pettusest teada? Või olümpiaadi võitnud õpilast selle eest, et äkki keegi saab teada, et laps on tark?
Hirmu tundmise asemel peaksime tundma uhkust, kui midagi on hästi läinud, ja häbi, kui midagi halvasti. Kui keegi ei saa seadusrikkumisest teada, pole karistusel mõtet, sest see ei mõjuta käitumist muutma. Sama on kiitusega. Salajane kiitus polegi seda.
Kui sisse hakkavad imbuma mustad/rohelised mehikesed
on meie kõik andmed korralikult NSA arvutis ja sõpradel teada
Enne Riigikoguvalimisi ei tohiks kandideerijate nimesid avalikkusele avaldada, mõtle mis siis juhtub kui rahvas saab nende “rõhujate” nimed teada.
ajaleht peab otsekohe juubeliõnnitluste avaldamise lõpetama! isikuandmed ju ikkagi… 😀
Selge, et sellise “salastatusega”, on juba ammu liiale mindud. See oleks nagu mingi sportlik mäng, kes kellele ära paneb.
Eurodirektiiv ei keela nõukogu liikmete nimesid firma kodulehel avalikustamist.
seda ma ei väidagi, kuid see on hea ettekääne. 😉
Antud juhtkirja autori nime mitte kusagilt leides võib vaid järeldada, et “Lääne Elu” viriseb, kui teised teevad seda, milles ka ise süüdi ollakse. Alustaks siis sellest, et paneks juhtkirja alla autori nime, siis teab, kelle poole oma kriitikaga pöörduda kui järjekordselt mingi idiootsus on kokku kirjutatud.
Äkki on tegemist nn ärisaladusega?