Vahel teeb kuus kilomeetrit rööpaid tõhusama töö kui rahvusvaheline kiirrong.
Minu viimasest rongisõidust Turbast Tallinnasse 1995. aastal meenuvad kaks asja: rong sõitis nii aeglaselt, et rongi kõrval joostes oleks saanud kiiremini, ning et mu rahakott jäi rongi ja rongijuht tagastas selle, paraku küll ilma selle suve jooksul teenitud rahata.
Paarkümmend aastat pärast seda sidus mind Turbaga vanaema, kelle juurde sai bussi ja ühe umbse marsruuttaksoga. Varsti pärast rongide kadumist kadus alevi keskusest kõrts, siis tööstuskaupade pood. Mänguväljak ja spordiplats olid juba varem rohtu kasvanud.
Suurema osa minu teadlikust elust on Turba olnud elatanud memmede alevik, kellest jäävad pisitasa alles vaid õisi täis aiad. Ilmselt on see äravahetamiseni sarnane lugu paljude taoliste alevikega.
