Alustasime reisimist Kaplinna poole 4. märtsi varahommikul. Lennujaamades ja lennukites oli kõik tavapärane, miski ei viidanud peagi plahvatavale epideemiale, välja arvatud Kaplinna lennujaam, kus kõikidel riiki saabujatel mõõdeti kehatemperatuuri.
Lõuna-Aafrika vabariigi (LAVi) pinnale astusime enne südaööd. Aafrika õhk oli mõnusalt soe ning hilisest kellaajast hoolimata oli sagimist palju. Esimesed tundmused seni külastamata riikide puhul on alati erilised ja jäävad ehk kõige rohkem meelde, sest need võivad lõpuks petlikuks osutuda. Taksoaknast paistsid korralikud kiirteed, kivised ja trellitatud kuubikutest elumajad, neid eraldamas joonlauaga tõmmatud tänavad, mille igas otsas kundesid ootavad naised. Nähtu ei üllatanud, sest olin lennukis lugenud Gertrud Talviku „Minu Lõuna-Aafrika vabariiki”.
