Lõuna-Aafrika vabariik (LAV) sai minu reisinimekirja, kui vaatasin kriminaalsarja „Wallander” viimast hooaega. Kurt Wallander oli läinud LAVi politseikonverentsile, aga sattus sealgi lahendama juhtumit. Kolme osa jooksul näidati hunnituid maastikke ja mägesid, mis kutsusid seda riiki külastama.
Viimase kümnendi jooksul olen püüdnud kord aastas Eestist kaugemale reisida. Ja üha enam sinna, kus peale kauni looduse ja matkamisvõimaluste on ka soe kliima. Mullu sügisel valdas mind jälle see maailma avastamise kihk ning kuna huvi Lõuna-Aafrika vastu oli süvenenud, siis sihtkoha valik kahtlusi ei tekitanud, küll aga kaaslase valik. Minu pikaaegne reisikaaslane otsustas mõneks ajaks emarolli kasuks. Elukaaslane Ivo on laevaehitusfirmades projektijuht, püüab aga võimalikult palju kodus olla, sest töö pärast peab ta nagunii tihti välismaal käima. Aga minu hing tahtis nii väga minna. Nii tegin reisile mineku otsuse tema selja taga. Korraldasin Ivo tööandjaga plaanid nõnda, et sain talle märtsis kolm nädalat puhkust. Palusin puhkuse asjus kuni jõuludeni saladust hoida.
Veebruari keskel taotlesime viisat, selleks on vaja kas käia Helsingis LAVi saatkonnas või kasutada reisifirma kullerteenust. Et raha kokku hoida, otsustasime teha kõik ise. Viisade taotlemiseks pidi saatma postiga passid, kinnitused meie tööandjailt, et me illegaalselt sinna elama ei plaani jääda, väljavõtted kolme kuu pangatehingutest ning pangakonto jäägist, et me reisil ei pankrotistuks.
Lennuni oli vähem kui nädal, meie viisadest polnud kippu ega kõppu. Mind hakkas vaikselt painama ärevus ning võtsin nõuks helistada saatkonda. Sain vastuseks, et ametnik, kes mind aitama peaks, läks lõunale, helistagu ma uuesti tunnikese pärast. Helistasin tunni ja poolteise pärast, aga ei miskit, ahastus tuli peale. Tekkis tunne, et eestlased on tüütud putukad, kelle kõnesid tuleb vältida. Ma ei jätnud jonni ja jätkasin pommitamist, kuni tabasin lohutava inimhääle. Selgus, et meie viisad olid kõrvale lükatud, sest meie koos dokumentidega saadetud ümbrik, millega passid tagasi pidi lähetatama, oli margita. Selgitasin, et Eesti postmark poleks neid aidanud, sest sellega ei saa Soomest kirju saata. Järjepidevalt korrutati vastu, et ilma margita ei hakka nad ennast liigutama. Mu peas vasardas mõte: meil on liiga vähe aega, et markidega jantida. Küsisin teisi variante, millega viisad kätte saada. Pakuti, et kui meil on Soomes tuttavaid, siis keegi neist võiks viisadele järele tulla. Mul ei meenunud kedagi ning otsustasin, et võtame ise retke ette. Varasemad kogemused on mind õpetanud, et suusõnalistele kokkulepetele ei tasu lootma jääda, seega saatsin pärast telefonivestlust kirja, milles palusin kinnitust, et esmaspäevaks on meie viisad kindlalt valmis. Üllataval kombel tuli kinnitus kohe.
Saatkonda jõudsime pool tundi varem, sellest kümme minutit ootasime järjekorras. Ametniku jutule pääsenult ütlesime oma nimed, mille peale vanem proua tegi suured silmad ja lausus, et meie nimega viisasid tal küll ei ole. Mu kehatemperatuur tõusis ja selg läks märjaks. Rääkisin kinnituskirjast, milles lubati, et kell 11 on viisad valmis. Selle jutu peale saime pragada, sest olime tulnud 20 minutit varem. Oh neid musta mandri bürokraatia reegleid! Meid saadeti tunniks ajaks linna peale jalutama. Kui tagasi jõudsime, istus laua taga uus ametnik. Keskealine mustanahaline mees võttis meid vastu suure naeratusega ja ulatas viisad. Pakkisime dokumendid kotti ning ametnik kutsus Ivo tagasi. Mul käis mõte peast läbi, et mis nüüd? Tegelikult tahtis mees lihtsalt ära märkida, et tal on Ivo perekonnanimega – Muru – sarnane nimi, ainult üks täishäälik on erinev.
Õhtul Eestisse tagasi sõites mõtlesin: kas selleks korraks on takistused möödas ja saab rahuliku südamega seiklema minna? Meil polnud õrna aimugi, kuidas maailm järgneva kahe nädalaga muutub ja mil määral see kõik hakkab mõjutama meie kauaoodatud reisi. Lõuna-Aafrika loodusest, inimestest ja elukorraldusest kirjutan juba järgmistes artiklites.
