0

Svetlana Aug: praegune aeg läheb ajalooõpikuisse

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Neljapäeva õhtul pani kaitseliidu Lääne maleva naiskodukaitse instruktor Svetlana Aug Käina toidupes üles eriolukorra infolehti. Urmas Lauri
Neljapäeva õhtul pani kaitseliidu Lääne maleva naiskodukaitse instruktor Svetlana Aug Käina toidupes üles eriolukorra infolehti. Urmas Lauri

Kaitseliidu Lääne maleva naiskodukaitse instruktor Svetlana Aug tõusis oma Käina kodus täna hommikul varavalges, et minna sadamasse politseile appi patrullima.

Esimest korda oli Aug Heltermaa sadamas patrullis kolmapäeval – aitas kontrollida saarelt lahkujate ja saarele saabujate dokumente. Tänaseks on Hiiumaa nagu teisedki saared teist nädalat lukus. Ilmaasjata keegi sinna ei saa.

Neljapäevaks, 26. märtsiks, kui Augiga telefonitsi juttu ajame, on Eestis koroonaviirussesse surnud üks inimene – 83aastane Hiiumaa naine. Kärdlas on Hiiumaa haigla samal hommikul avanud läbisõidutestimispunkti. Järjekorras on kümmekond autot. Igal tavalisel neljapäeval planeerinuks Aug oma Kärdla kontoris kokkusaamisi ja õppusi, korrastanuks dokumente. Sel neljapäeval koostab ta aga nimekirja Lääne ringkonna naiskodukaitsjaist, kes oleks valmis appi minema – kus iganes seda vaja peaks olema, näiteks vast avatud testimispunktis. Abi võivad küsida häirekeskused, haiglad, kohalikud omavalitsused. Hiiumaa sotsiaaltöötajad on seni küll ise hakkama saanud, aga kui enam ei saa, lähevad naiskodukaitsjad appi. Kümmekond naist on end sel päeval juba üles andnud, 14 on kaks nädalat käinud patrullimas Virtsu ja Heltermaa sadamates, Aug ise nende seas. „Graafiku järgi käime,” ütleb Aug.

„Kas te ei karda?” küsin. „Ei karda,” ütleb Aug naerusui. „Eks see kõik on esialgu uus ja ehk põnevgi, aga ei, ma ei karda. Mõttel on jõud – kui kartma hakata, üle pabistada, see ei vii kuhugi. Naistel ka ei ole hirmu, pakuvad end, kes millal kuhu minna saab. Noored naised, kellel on lapsed – hommiku poole õpivad lastega, õhtu poole pakuvad end appi. Nii, kuidas kellelgi võimalik on.”

Kolmapäeval oli Augi kord sadamas olla. Kella seitsmest hommikul kella üheni päeval patrullis ta Heltermaal, et hoida silma peal poole üheksasele ja poole kaheteistkümnesele parvlaevale suundujail. „Sadamas on välja kujunenud juba oma keel. Sõnu polegi vaja,” ütleb Aug. Kui liinibuss on tühi, siis ristab juht käed, kui bussis on reisijad, siis annab signaali või viipab. Maskiga politseinik või naiskodukaitsja siseneb bussi nagu kontrolör, ainult et piletite asemel huvitavad teda ID-kaardid – kas on hiidlane või mitte ja mis asjus minnakse.

„Niisama edasi-tagasi pendeldamist, huvi- või kaubareise ei lubata. Selle eest me hoiatame ka, et kui lähete, siis ei pääse tagasi,” ütleb Aug. Erandid – näiteks arsti juurde minek või kui on sõiduauto tehniline ülevaatus – on lubatud. Hiiumaal viimast teha ei saa. „Üldiselt on kõigil seni olnud paber kaasas, millega nad tõendavad, et on asja pärast, niisama jutu järgi me lubada ei saa,” ütleb Aug.

Ollakse juba harjunud – niisama ei tulda. „Kedagi tagasi ei ole mina pidanud saatma,” ütleb Aug. Sõiduautosid on näha vähe – vast kolm-neli tükki laeva kohta, kaubaautosid ja suuri rekasid on tükk maad rohkem. Kõik on seni peale mahtunud ja päris täis parvlaev eriolukorras ei saagi. Nädal tagasi oli saarelt lahkujaid siiski palju – piir läks kinni ja lahkusid Soomes tööl käijad.

Maskidega reisijaid seni eriti näha pole olnud. „Mõned üksikud,” ütleb Aug. Bussegi on harva – käigus on vaid kaks liini: üks läheb üle kella poole üheksase, teine veerand kuuese parvlaevaga. Need on Tallinna bussid, mis peatuvad ka Haapsalus. Varem olid liinil suured bussid, nüüd on olnud väikesed. „Ju siis on ka Haapsalust Tallinna vahet sõitjaid vähem,” ütleb Aug. Vähe on neid ka Hiiumaal – kõige rohkem neli inimest bussis. „Tavaline on üks-kaks,” ütleb Aug.

Varem end Haapsalu ja Kärdla vahel jaganud Aug on teist nädalat – saarte sulgemisest peale – Hiiumaal luku taga. Kullamaal sündinud ja koolis käinud ning Haapsalus elanud Augi kodu on küll Käinas, töö asjus käis ta aga iga nädal kolm-neli korda Haapsalus oma Lahe tänava kontoris. „Kui lähete mandrile, siis ei saa enam tagasi?” küsin. „Saaks ikka, oma töö pärast ju saaks, aga ei ole tahtnud ja otse vaja ei ole olnud ka. Mida vähem inimesi ringi saalib, seda turvalisem,” ütleb Aug. Muutunud on muugi. Kõik naiskodukaitse õppused on 1. maini ootele pandud, mistõttu nädalavahetused on tühjad. Ära jäi naiskodukaitse Lääne ringkonnakogu koosolek Lihula mõisas, homme pidanuks kogunetama Lihulasse koos pärnakatega staabiassistentide õppepäevale. Eriolukorras töötab Aug Kärdlas, kuhu ta igal hommikul Käinast sõidab, nii et mingis mõttes ei ole midagi muutnud. Graafiku järgi käib tööl ka Augi kaitseliitlasest mees Janek.

Augide viie ja poole aastane poeg Henri läheb igal hommikul Käina lasteaeda. Rühmas on Henriga kokku kolm-neli last. Eri rühmad omavahel kokku ei puutu. Väike ja vaikne seltskond Augi sõnul poisile meeldib – Henri lausa nõuab end hommikuti lasteaeda, sest kodus oleks tal igav – ema-isa tööl, suured õed… on ikkagi suured õed. „Kasvataja on rääkinud, kui toredasti lapsed omavahel mängivad. Palju rohkem kui tavaliselt,” ütleb Aug. Augi kaks vanemat last – Läänemaa ühisgümnaasiumi abiturient Anna-Maria ja Nõo reaalgümnaasiumi 10. klassis käiv Karoliina – saavad kenasti hakkama. „Nemad on õppijad tüdrukud ja nad õpivad hästi, eriti Anna-Mariale sobib kodus õppida,” ütleb Aug. Karoliina tahaks ehk rohkem kooli, aga on, nagu on – kui ei saa, siis ei saa.

Päris nelja seina vahel tüdrukud siiski ei istu – näiteks kehalises kasvatuses tuleb neil vähemalt tund aega õues olla ja õpetajale aru anda, saata pulsikella näitusid.

Aug alustas naiskodukaitse vabatahtlikuna üle 20 aasta tagasi, 25aastasena, viimased 12 aastat on naiskodukaitse toonud talle leiva lauale ja andnud palgatööd. Midagi praegusega vähegi võrreldavat pole ta kunagi adunud, oskab sellele aga siiski kõrvalpilgu heita – on hirmutav, aga ka eriskummaline laetud aeg. „Omamoodi on see ju põnev ka – selline äraootamise, ajaloo märgilises keerises olemise aeg, kuigi praegu me selle peale võibolla väga ei mõtle,” ütleb Aug. „Kunagi loevad meie lapsed ja lapselapsed seda kõike õpikuist – sellest ajast, mida nemad ja meie praegu iga päev elame, saab kunagi ajalugu.”

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz