Omaksed paluvad Hellat Rumvolti mälestuseks süüdata lõkked

Loodusemehe, fotograafi ja õpetaja Hellat Rumvolti matused on laupäeval kell 13 Metsküla kooli juures, teatas tütar Kateriina Rumvolt.

Omaksed paluvad pärgi mitte tuua, annetuse võib teha SA Kadunud arvelduskontole. Ärasaatmine toimub ainult vabas õhus, sest on eriolukord.

Omaksed paluvad õhtul kell 7 süüdata ümber Matsalu lahe mälestuslõkked.

Hellat Rumvolt uppus eelmisel nädalal Matsalu lahel võrke nõudes.

Järelehüüe

Meri võttis mehe, kes armastas merd ja trotsis torme

Hellat Rumvolt sündis 2. augustil 1959.

Keskhariduse sai Hellat Tallinna 8. keskkoolis. 1979. aastal lõpetas ta Tallinna 2. tehnikakooli fotograafina. Armastus looduse vastu viis ta hiljem õppima Tartu ülikooli bioloogiaosakonda.

1980. aastate algul tuli ta sõbra kutsel Matsalu maile ja tema koduks sai Kontjala talu Metskülas. Algul töötas Hellat looduskaitsjana, siis mõnda aega Lihulas fotograafina. 1990ndate keskel rajas ta kodutallu väikese kalatööstuse ja temast sai ettevõtja, kes andis tööd ka külarahvale. 2001. aastal asus ta tööle Metsküla algkooli kehalise kasvatuse õpetajana, hiljem lisandusid ka poiste tööõpetuse tunnid. Samal ajal oli ta hobikalur ja viimased kümmekond aastat talupidaja.

Hellat oli mitmekülgne, toimetas oma tegemisi just nii, naerusui, tõtlikul sammul, tulemas, minemas, korraldamas. Paljus, mis kodukülas, koolis, vallas tegemist vajas, oli tema osaline. Isegi Eesti riigi taastamine ei läinud temata.

Kui 1989. aastal algatati kodanike komiteede liikumine, olid just Metsküla piirkonna inimesed ühed kiiremad ja aktiivsemad reageerijad. Karuse kihelkonna komiteed asus juhtima Hellat Rumvolt, hiljem korraldas ta Eesti Kongressi valimisi Läänemaa valimiskomisjoni esimehena.

2005–2013 oli Hellat Lihula valla haridus-, kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni liige ning 2013–2017 andis ta oma panuse kohaliku elu edendamisse maaelu- ja korrakomisjoni liikmena.

Hellat oli ka üks Läänemaa kaitseliidu taastajaist ja osales elu lõpuni aktiivselt selle tegevuses. Tema südameasjaks oli töö noortega. Silmapaistva tegevuse eest noorkotkaste ja kodutütardega tunnustati teda mitmete teenetemärkide ja autasudega.

Noored tegusad inimesed, sõpruskond, kelle hulka kuulus ka Hellat, asutasid Metsküla kultuuriühingu ja restaureerisid-remontisid rahvamaja, mis on piirkonna seltsielu keskus tänaseni.

Hellat oli mees, kes ei öelnud „ei” mitte ühelegi väärt ideele. Nii sai temast veel pärast 50. eluaastat rahvatantsija, „peaaegu esimene mees” rahvatantsurühmas Kirivöö. Tema humoorikad luulevormis puudumistõendid olid kahtlemata meistriklass.

Hellatil oli oma osa selleski, et täna on Metskülas kool.

1980. aastate keskel oli Metsküla kanti elama asunud lisaks Hellatile veel teisigi noori peresid. Kui lapsed hakkasid jõudma kooliikka, taotleti luba avada juba kümme aastat tagasi suletud Metsküla algkool. Luba saadi ja kool avati sügisel 1989.

Õpetaja Hellat ja tema tunnid olid koolis oodatud. Mingil mehelikult kargel moel talitses ta ülemeelikuid, julgustas ja ergutas tagasihoidlikke. Õpetaja Hellat oli muhe, kuid nõudlik ja järjekindel: alustatud töö tuli lõpuni teha. Ta oli väga loominguline –nappidest vahenditest hoolimata olid tööõpetuse tundides valminud tööd omanäolised kunstiteosed. Õpetaja Hellati algatusel tegutses koolis mõnda aega ülimenukas jauramibänd, kus pillid poiste oma kätega tehtud, iga pill oma teo, moe ja häälega.

Hellat oli õpetaja, kes ei hinnanud õpilaste väärtust ei vara ega kuulsuse järgi, vaid au, uhkuse ja eneseväärikuses saavutatu järgi. Ta lähtus uskumisest, et teadmisest või tarkusest pole kasu, kui see pole muutunud oskusteks. Õpetajana õpetas ta lastele kõigepealt iseennast, mida igapäevases keelepruugis nimetatakse eeskujuks.

Mäletame tänuga tehtut.

Metsküla koolipere ja sõbrad-teekaaslased