Esmaspäeva keskpäeval on Lihulas näiliselt kõik nagu tavaliselt argipäeviti – mõisa mäest ristmikuni inimtühi peatänav mattub tihedasse vihmasattu.
Olen hommikul lugenud uudiseid, teinud mõned telefonikõned. Lääneranna vallas on testituid, mõni on karantiinis, ühtegi nakatunut ei ole. See pole ametlik, aga on siiski usaldusväärne teave. Eestis on selleks ajaks registreeritud 205 nakatunud, neist 13 Lihula kodumaakonnas Pärnumaal. Lihula elab nagu kogu ülejäänud Eestigi koroonaviiruse pärast kolmandat päeva eriolukorras.
Enne väljaminekut koputan naabrimemme uksele, et küsida, kas tal oleks ehk poest midagi vaja. Ei ole. Memm on rõõmsameelne. Lapsed käisid, küsisid, mida tuua. Ei osanud neilegi suurt midagi ütelda. Ütles, et toogu siis jahu, aga seda ei olnudki. „Tõid siis ökojahu,” naerab memm. Kõik muu on tal olemas.
Kui Lihula mõisa poole vantsin, sõidab mööda Coopi minibuss, küljel kiri „Hoiame kokku” – see lause, tõenäoliselt kirjamas juba ammu kõiki Coopi busse, omandab sel päeval täiesti erilise tähenduse. Juba see, et ma seda märkan. Varem ei ole märganud. Järgmisena vurab mööda roheline maakonnaliini buss – see on peaaegu inimtühi. Bussi tagumistel pinkidel istub troppis kolm-neli inimest.
Mõisa uks – mõisas asub Lihula muuseum – on lukus. Silti pole. Kell, mis vaiksel ajal kostab üle Lihula, hakkab lööma. On keskpäev.
Kultuurimaja uksel on eriolukorrast teavitav silt. Kõik huviringid on suletud, üritused 1. maini või uute korralduste saabumiseni tühistatud. Uks on lukus.
Sama pilt mõisa külje all noortemajas. Sildi alumisse serva on käsitsi kirjutatud telefoninumber. Kes tahab, see helistab.
Vantsin peatänavale tagasi. Vihma sajab nii tihedasti, et voolab taskusse.
Lasteaia hoov on tühi, aga mis seal imestada – ilm on sant. Küllap on lapsed sees. Selgub, et pole. Lasteaed on avatud, aga 103 lapsest on kohal seitse, kes jagunevad viie rühma vahel – igas rühmas üks-kaks last.
„Homsest on meil valverühm,” ütleb Lihula lasteaia juhataja Anne Ööpik. „Tere asemel peseme käsi. Küll me sellest kriisist välja tuleme,” ütleb Ööpik rõõmsalt.
Lihula südames Coopi poe ees on mõned autod, üksikuid inimesi tilgub sisse ja välja. Apteegi uks käib kinni-lahti. Sisenen ja näen esimest maskiga inimest, see on apteeker. Saan teada, et ravimeid ostetakse mitu korda rohkem kui muidu.
Mida ostetakse – ei tohi ütelda.
Lihula perearsti Külli Raudsiku ootesaal on tühi. Varnas ripub üksik jope. Kõik infolehed, mis tavaliselt täidavad ootesaali lauakest, on kadunud – ei midagi sellist, mida võiks mitu inimest järjest lehitseda või katsuda. Jään lävele seisma.
Raudsik ilmub kabineti ukse vahele, mask ees ja sinised kindad käes. Helistajaid on poole rohkem kui muidu, õhtuti ka, kõned algasid juba nädalavahetusel, vastuvõtt on korraldatud kahe sissepääsuga – ühest need, kes on külmetunud, köhas-nohus, teisest mittekülmetunud, beebid, ühesõnaga need, kes ei nakata.
„Aga ootesaal on ju tühi?!” imestan. „Mul on korraldatud nii, et tulijad ei puutuks üksteisega kokku. Ajad on määratud,” ütleb Raudsik. Patsiendid on ärevuses, ja arusaadav. Iga uue teatega nakatunute arvu kasvust lisandub mures helistajaid.
„Teil mask ikka on?” küsib Raudsik. Teadagi – eks ajakirjanikud ole ka omamoodi riskirühm. Mul ei ole, aga perearstikeskusest väljudes juba on.
Coopi kontori peal on silt, et suletud. Samas hoones töötab Õmblustuba. Suletud. Ukse ees peatub naine, tunnistab silti, pomiseb minu poole stoiliselt, et ah, kinni, ja kaob vihmasattu. Juuksurisalong kõrvalmajas – silti pole, aga uks on lukus. Raamatukogu on lukus. Vallamajas on tuled sees, aga uks on lukus ja uksel silt, et helistatagu või saadetagu e-kiri. Vihmas venib mööda valla sotsiaaltöötaja Anu Veide väike sinivalge elektriauto. Lehvitan. Veide lehvitab sinises kindas käega vastu. Üksildane hall koolimaja. Silti pole. Uksed on lukus. Kalapoe uksel on silt, et täna suletud. Linnakese kaks teadetetahvlit on peaaegu tühjad. Mõnel üksikul kino- või teatriafišil on risti peal silt kirjaga „jääb ära”.
„Meie” toidupoes näikse kõike jätkuvat. Ostjaid pole, leti ees ootab maksmist kaks meest. Üks on just tõstnud letile kaks resti õlut. Teisel on korvis suured mitmeliitrised plastpudelid – samuti õlu. „Saunas ikka vaja käia,” ütleb üks. „Teil on omal kodus saun siis?” küsin. „No muidugi!” vastab mees. Teine ütleb, et talle olla tädipoeg just helistanud, et kella neljast lõpetatakse igasugune alkoholimüük, midagi peab ikka varuks olema. Ma pole sellisest piirangust midagi kuulnud, aga nojah – olen juba tervelt tund aega uudistest eemal ka.
Coopi toidupoe uksel on silt, et pood on tänasest lahti kella seitsmeni – kaks tundi vähem kui tavaliselt. Pühapäevane tühjus poes on aga asendunud peaaegu küllusega – riiulid on täis. On piima ja leiba, makarone, riisi. Otsas on ainult tatar. Jahuriiul on hõre, tualettpaberi oma ka. Sügavkülmast pole suurt midagi võtta, aga tühi see pole. Isegi hakkliha on. Saaremaa vett ei ole. Riiulite vahel liiguvad üksikud ostjad, kärudes seda ja teist, nagu see on argipäeviti ikka.
Kassas on neli-viis meest järjekorras. Panen tähele, et pikivahet ei hoita. Meeter oli vist soovitus?! Keeran märkmikulehte ja taban end alateadlikult kätt tagasi tõmbamas, kui tahan sõrme suhu pista, et oleks märja näpuga lihtsam keerata. Kassapidaja Katrina Ihermann piiksutab kassaaparaadi taga hindu sisse. „Reedel oli jah suur ostmise päev, isegi sool sai otsa,” ütleb Ihermann, „aga täna erilist ostmist ei ole. Eks inimestel ole kapid täis.”
„Maske ka kantakse?” uurin. „Jah, reedel nägin kolme maskiga ostjat, kaks tuli Saaremaalt,” ütleb Ihermann. Poes tarvitamiseks välja pandud desoainel on hea minek. „Eriti kasutavad need, kes on käru võtnud, no et on käepidet katsunud,” ütleb Ihermann. „Müüjad ka?” pärin. „Ma ei teagi enam, mitu korda ma päevas käsi pesen. Kui pole just pesnud, hakkab lausa imelik,” ütleb Ihermann reipalt.
Tavalisest rohkem ostetakse ajalehti. Postkontor on lahti. Veel. Juba mõne tunni pärast saabub teade, et postipunktid suletakse, aga kontorid jäävad lahti, kuid seal ei tohi olla korraga palju inimesi.
„Elame, nagu elame,” ütleb bussijaama kohviku pidaja Anu Ralja naerusui. „Meie ei lähe kinni. Töömehed peavad süüa saama, ega nemad ole milleski süüdi.” Akna all laua taga sööbki parasjagu kaks tööriietes meest isukalt lõunat.
Kohvik valmistab kohaleviimiseks toitu ka siinsetele ettevõtetele ja Coopi poele.
Särtsu baar on lahti, aga tühi. Siis ilmub söögisaali nurga tagant kolm tööriietes meest ja väljub. Kaks siseneb. Baaridaam Õnnela Prigo, sinised kindad käes, räägib telefoniga. „Just, söövad ära ja lahkuvad,” ütleb ta telefoni ja siis mulle: „Omanik just helistas, kaalume, kas õhtuti ja nädalavahetusteks kinni panna. Ja vaatame, et ei oleks korraga palju rahvast, aga lõunasööki me kindlasti pakume.”
Olen ringi vaadanud juba peaaegu kaks tundi. Otsustan koju tagasi pöörduda. Parkimisplatsile pöörab roheline liinibuss. „No mis ta on. Väga vähe sõitjaid on,” ütleb bussijuht Andrus Ääremann, kui on akna maha keeranud, ja kutsub bussi vihmavarju. Ütlen, et pole mul häda midagi. Et jään parem välja.
„Eks ta targem ole jah,” ütleb Ääremann. Ennelõunasel Salevere–Kõmsi–Vatla ringil tuli peale viis inimest. Kõik sõidavad tasuta. „Pileteid ei müü, valideerida pole vaja. Tuled bussi ja sõidad. Ainul minu selja taha ei tohi istuda. Ma olen ju ka ohus,” ütleb Ääremann. „Aga maski ei kanna?” küsin. „Pole saada,” ütleb Ääremann. Sikutan taskust kaks maski ja ulatan bussijuhile. „Pange ette,” ütlen. Ääremann võtab maski vastu ja küsib, mis maksab. Vastus saab olla vaid üks – mitte midagi. Bussipeatused on tühjad. Vihmas suundub roheline buss ringile.
Fotod: Andres Hion
