Eesti alustas oma perearstisüsteemi väljatöötamist 1993. aastal. Kui perearstisüsteem loodi, tehti kõigist nimistuomanikest ettevõtjad. Tegelikult võib sellist riigipoolset käitumist nimetada sunderastamiseks tervishoiu valdkonnas, kusjuures sunderastati just perearstidele, kelle põhiline pädevus ei ole äri ajamine.
Perearstifirma, nagu iga teinegi ettevõte, ei tohi jääda kahjumisse. Seega on kasumlikkus eesmärgiks. Kasumi olemasolu võimaldab teha ka pikemaajalisi investeeringuid, soetada uusi ruume ja varustust. Kõik on suurepärane kuni hetkeni, mil seadus kohustab omanikeringi muutma.
Aasta alguses pensionile läinud Haapsalu perearst Ilme Leova oli lõhkise küna ees. Leova äripartner, perearst Krista Raag eraisikuna ettevõtet osta ei tahtnud, samuti keeldus Leova osalust ostmast Haapsalu linn. Omanikuna aga Leova enam jätkata ei tohtinud.
Perearstifirma on üks omamoodi ettevõte, sest seal tohib omanik olla vaid praktiseeriv arst. Kui ettevõtlusega tegelenud arst pensionile läheb, ootab teda ees sundärastamine. Seega, kui perearst jääb pensionile ja loobub nimistust, siis ta enam praksise omanik olla ei tohi. Ta peab oma osaluse ettevõttes kolme kuu jooksul müüma.
Selline sundärastamine on arusaamatu ja ebaõiglane. Aga mis saab siis, kui ettevõtte ainuosanik on perearst, kes läheb pensionile. Kes talle osaluse hüvitab?
Haapsalus puudub täiskohaga perearst. Kui uus inimene oleks tahtnud tulla osanikuks OÜsse Peretohter, oleks ta pidanud maksma 37 000 eurot. Nii kõrge lävend ei ole igale vastselt ülikooli lõpetanud inimesele kättesaadav. Selline ebaõiglane omandiõigust piirav korraldus on ilmselt see põhjus, miks on üha raskem leida nimistutele uusi perearste. Kokkuvõttes viib selline asjakorraldus selleni, et arstiabi koondub paari suurettevõtte kätte.
