Kuigi tähistame vabariigi aastapäeva 24. veebruaril, võiks seda rahus kolm päeva järjest teha, sest omaenda vabast riigist on üldse põhjust rohkem rõõmu tunda.
Veebruarisündmused 102 aastat tagasi näitasid eestlaste tarkust. Suutsime saavutada rahvusliku kokkuleppe ning kasutada ära lühikest ajaakent iseseisvuse väljakuulutamiseks. Mis seejuures eriti oluline – me olime rahvana selleks hetkeks valmis.
Vähemalt kord aastas tasub vaadata otsa meie iseseisvusmanifestile. Lugeda, millistele väärtustele on Eesti riik rajatud ja millisena nägid seda riigi loojad. Ma olen püüdnud ikka ja jälle kujutada ette Juhan Kukke istumas kirjutusalaua taga, ees tühi paber, kuhu peab saama kirja Eesti iseseisvusmanifest. Mis peaks olema kirjas ühe riigi sünnidokumendis? Mida rõhutada? Seejuures riskisid Eesti riigi loojad oma eluga. Üks verine okupatsioonivõim taandus itta, teine oli läänest kohe asemele tulemas. Ei olnud mingit kindlust, et see oma riik ka tegelikult sünnib. Aga neil meestel oli usk, et ime nimega Eesti vabariik on võimalik.
Tõepoolest – veebruaris võiks tähistada vabariigi aastapäeva kolm päeva jutti. Loeti ju iseseisvusmanifest esimest korda ette Pärnu Endla teatri vana hoone rõdult 1918. aasta 23. veebruari õhtul. Järgmisel päeval astus Tallinnas ametisse Konstantin Pätsi juhitud ajutine valitsus ning manifest kleebiti tänavapostidele. 25. veebruari hommikul loeti reaalkooli trepilt manifest esimest korda ette tallinlastele ning heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Nii et kõik need päevad meie riigi sünniloos on väga olulised ja väärt tähistamist.
Ajalugu oli toona Eesti poolt. Kuigi veebruaris algas Saksa okupatsioon, varises Saksamaa sama aasta novembris sõjas kokku ning võim Eestis läks taas ajutise valitsuse kätte. Ime sai reaalsuseks, seda tuli aga veel Vabadussõjas kaitsta.
Kuigi me kaotasime 1940. aastal iseseisvuse, oleme nüüdseks ligi 30 aastat saanud elada taas iseseisvas Eestis. Järgmisel aastal saab öelda, et seljataha jäänud 102 aastast on vabadusaastaid olnud okupatsiooniaastatest rohkem. Meile on antud ühe inimea jooksul kaks korda võimalus oma riiki üles ehitada. Meil on tõeliselt vedanud. On ju palju suuremaid rahvaid, kes jätkuvalt iseseisvusest unistavad.
Mulle meeldis president Kersti Kaljulaidi Eesti Rahva Muuseumis Eesti 100 lõpupeol peetud kõne, kus riigipea rõhutas, et me ei peaks nüüd enam igat iseseisvusaastat eraldi lugema. Nagu rahvad, kel on sajandeid olnud oma riik. Tundkem iseolemisest rohkem rõõmu, uskudes, et Eesti püsib igavesti. Ja samas hoides ja luues seda riiki iga päev. Üheskoos.
Jaak Juske
riigikogu liige, SDE
