Millegipärast meenus hiljuti üks lapsepõlves kuuldud anekdoot. Laevale läheneb torpeedo ja kapten ütleb pootsmannile: „Meie asjad on halvad, mine ja lõbusta meeskonda enne hirmsat lõppu.“ Pootsmann läheb meeste ette ja laseb püksid maha: „Mehed, nüüd näete imet, sest ma löön kohe oma riistaga laeva pooleks.“ Käib kohutav pauk ja laev hakkab merepõhja vajuma. Kuid siis kostub kapteni ahastav hüüd: „Pootsmann, mis sa ometi tegid. Torpeedo läks ju mööda.“
Ühendkuningriigis toimunud valimised näitasid veelkord seda, kui suured muutused on aset leidmas Läänemaailma riikide poliitelus. Selle riigi valijad avaldasid oma ilmselget tugevat toetust Boris Johnsonile ja tema parteile, kelle edastatud segased sõnumid ja ülalpidamine ei oleks tohtinud äratada sedavõrd suurt usaldust. Ometi anti just neile muretult välja veksel lahendamaks Ühendkuningriigi ees seisvaid üüratuid probleeme.
Euroopa Liit hingas esimese hooga kergendatult ja selle juhid loodavad nüüd, et britid võtavad vastu pakutud lahkumislepingu. Kuigi konservatiivide slogan oli: „Teeme Brexiti ära“, pole edasised arengud üldsegi kindlad. Tegelikult on lihtne ennustada, et saadud mandaat paneb Borisi esitama EL-le üha uusi ja suuremaid nõudmisi. Lubas ta ju mõni aeg tagasi avalikult, et on „parema meelega surnult kraavis“, kui et võtab vastu Theresa poolt läbi räägitud ja kokku lepitud lahkumislepingu.
Populistlik poliitika niiviisi loosungite kaudu funktsioneeribki, sest populistid ei suuda ega kavatse lahendada mitte ühtegi reaalelu küsimust, kuna selleks puudub võimekus. Kuid populistid oskavad seevastu hästi kulutada varasemalt loodud sotsiaalset ja materiaalset kapitali tõstatada valjuhäälselt üha uusi ja uusi jututeemasid ilma tegeliku plaanita neid lahendama hakata. Üks siinne selle tõu esindaja ütles ju hiljuti välja oma poliitilise kreedo: „Kontrollime agendat klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides… Oleme õppinud algusest peale, et me ei vabanda mitte kunagi, ealeski, mitte millegi eest.”
Euroopa Liidust lahkumine on otseselt seotud Ühendkuningriigi sisemiste arengute ja sisekliimaga. Põhja Iirimaal saavutatud rahu ja vastastikune regulatsioon põhines suures osas asjaolul, et nii Iirimaa kui ka Ühendkuningriik kuulusid mõlemad Euroopa Liitu. Borisi meeskonna poolt välja pakutud uus lahendus tollipiiri osas on sedavõrd segane ja täis vastuolusid, et sellega pole tegelikult midagi mõistlikku peale hakata.
Veelgi tõsisem on aga Šotimaa probleem, kus hiljutisel referendumil jäid napilt peale Ühendkuningriigi koosseisu jääda soovijad. Šotimaa iseseisvuspartei kogus aga nüüdsetel valimistel märkimisväärselt tugeva häältesaagi ja on päevaselge, et lahkumise küsimus koos uue referendumiga on uuesti üleval. Kui Šotimaa iseseisvumisega tagatakse jäämine (saamine) Euroopa Liidu liikmeks, pole Šotimaa iseseisvumise vastastel võidušansse just palju.
Boris ja konservatiivid võitsid suuresti seetõttu, et leiboristide positsioon Brexiti suhtes oli nõrk ja ebaselge. Paduvasakpoolne pakett, mis pidi kaasa tulema koos uue Euroopa Liidu referendumiga peletas eemale paljud valijad. Rääkimata Corbyni kui poliitiku vähesest karismaatilisusest võrreldes Borisiga. Konservatiivide seni katteta lubadus teha asjad ära mõjus seevastu hoopis veenvamalt. On hämmastav, kui paljud Briti valijad on täna seisukohal: „Lahkume esmalt Euroopa Liidust ja seejärel alustame läbirääkimisi sinna tagasimineku üle.“
Valijate enamus Läänemaailmas teeb oma häält andes järjest vähem vahet, kas tegemist on meelelahutusliku ettevõtmisega või tõsise tulevikku määrava sammuga. Meelelahutuse korral võistlejad peavad suutma elektoraati üllatada ja samas üha uuesti ja uuesti valijaid veenma, et ollakse „oma, üks omade hulgast“. Elitaarsus ja igasugune ekspertsus teeb kandidaadile üksnes kahju, kuid nalja ja lõbu peab olema palju. Ja selle pakkumises on Boris Johnson teatavasti ületamatu.
Lõpetuseks tuleb meenutada, et Ühendkuningriik, Lääs ja kogu maailm on täna silmitsi probleemidega, mille kiiret lahendust lähemas tulevikus ette näha pole. Lahendust selles mõttes, et juhtrolli võtab edale keegi, kes suudab luua korrastatust esmalt iseendas ja seejärel enda ümber, mistõttu tema järgi saavad joonduda ka teised ja kõik saabki korda.
Näib, et saabunud on tühiste poliitpopulistide aeg, kes näevad keerulist maailma mustvalgena ja lihtsustatult, kes otsivad partnereid, kellega teatraalsel viisil Ameerika maadlust harrastada, sest on võtnud endale eesmärgiks hoolitseda eelkõige valijate meelelahutuse eest. Peaasi, et need uue aja tegijad liiga hoogu ei lähe nagu juhtus pootsmanniga anekdoodis.
“UK, Lääs ja kogu maailm on silmitsi probleemidega, mille kiiret lahendust lähemas tulevikus ette näha pole” Kas need probleemid sadasid kusagilt kosmosest ootamatult meile kaela? Need meisterdati eelmise saj lõpus kui ligemale sada aastat inimkonda hullutanud maailma revolutsioon lõplikult läbi kukkus ja tollane Lääne eliit ei vaevunud uues olukorras uusi väljakutseid märkama, pigem jäi loorberitele puhkama ja oma võitu klaaspärliteks konverteerima. Nüüd ongi rahvas valimistel lõhki kas anda oma hääl probleemide maaletoojatele või nendele uutele populistlike lahenduste pakkujatele. Kui valikus on katk või koolera, siis pole ime, et valik tehaksegi pigem printsiibil kes paremat tsirkust pakub, vähemalt seni kuni leiba… Loe rohkem »
algus meenutab parvlaev Estonia pöhjalaskmise versiooni.
Nojah, roffessor on valinud poole, mis teha, sealt siis ka alati ühepoolne lähenemine. Tegelt ootaks üldistavat analüüsi selle kohta miks asjad on nii nagu nad on, mitte näägutamist.
Austatud professor on tõeline multikulturist 😃Sellist sõna nagu pootsmann ,pole olemas. On küll saksakeelne bootsmann või siis eestikeelne pootsman. Pootsmanni aga pole. Võib olla ongi tore,wt kõik keeled ja rahvused segunevad ?! Mina isiklikult ei arva nii.
Juba mõnda aega saab austet professori suu läbi kuulda, kuidas maailmas asjad valesti on ja mitte ühtegi mõtet, kuidas võiks paremini olla. Ja mida tarka tegi tema koduerakond, kui oldi Riigikogus?