Kas pole meil praegu veider aeg? 30 aastaga on elatustase 30 korda tõusnud, samas pole Eesti rahvas vist kunagi olnud nii lõhestunud kui praegu.
Erinevalt soomlastest suutsime me isegi Vabadussõjast välja tulla nii, et rahva hinge ei jäänud halvasti paranevat haava, aga nüüd… Me olime nii ühel meelel, et tahame Nõukogude Liidust välja, aga praegu tahab üks seltskond sinna tagasi ega põlga ära ühtki vahendit, et seda saavutada. Ei teagi, kas põhjuseks on pikka aega kestnud rahulik ja mõnus elu, aga tundub, et isegi sellest võib ära tüdineda ja tahaks vahelduseks mingit mäsu. Muidugi on praegust aega nimetatud ka hullude kuningate ajaks, aga see selleks. Vastukaaluks tahaks kuulda ka paremaid uudiseid, midagi sellist, mis aitaks jalad maha toetada ja uskuda, et pole hullu, kõik läheb veel hästi.
Mina olen igatahes alati arvanud, et Läänemaa, sealhulgas Haapsalu, on elamiseks üks väga eriline paik. Mitte lihtsalt sellepärast, et meie rannikuala on looduslikult kaunis piirkond, aga ka paljudel praktilistel põhjustel. Nagu näiteks, et siin elavad inimesed on pisut teistsugused kui sisemaal. Avatumad, meretuultele valla. Läänemaa pole küll saar, aga kuna siin on mitu korda rohkem mere- kui maismaapiiri, siis palju ei puudu. Täheldatud on näiteks sedagi, et läänlaste huumoritaju on teistsugune kui mujal Eestis. Kunagi ilmus selle tõestuseks pikk lugu Eesti Ekspressis. Läänlaste erk meel võib olla põhjustatud paljudest asjadest, muuhulgas sellest, et siinne rahvas on rohkem segatud tõugu, sest siit on üle käinud paljude maade meremehi, ja muidugi rootslased, kellega on siin külg külje kõrval sajandeid elatud. Tõepoolest, aegade jooksul on siin tehtud palju häid asju, mille üle võime uhked olla.
