Brexit, väitsin ma 2016. aasta juunis, ei ole vältimatu. Rahvas oli hääletanud, aga demokraatia on protsess, mitte üksiksündmus. Arvestades asjaolu, et iga mõeldav kokkulepe oleks halvem Suurbritannia praegustest suhetest Euroopa Liiduga, oli raske näha parlamenti Brexitit heaks kiitmas. Kõige tõenäolisem, kaalutlesin ma, oli teine referendum, kus rahvas saaks oma otsuse üle uuesti mõelda ja hääletaks ilmselt jäämise poolt.
Mul polnud vähimatki kahtlust, et selle hind ajas, rahas ja heas tahtes oleks kujunenud rängaks, aga see olnuks seda väärt. EL-i jäämine ei oleks hea ainult Suurbritanniale. Ka meie liitlased, nii EL-is kui ka sellest väljaspool, saaksid sellest kasu. Suurbritannia hääl kõlab tugevalt Ukraina toetuseks ja Venemaale või Hiinale järeleandmiste tegemise vastu. Me pooldame vabakaubandust, mis aitab vaestel riikidel rikkamaks saada. Me oleme tihedate Atlandi-üleste sidemete jõulised pooldajad. See hoiab turvalisena kogu Euroopa.
Ma usun seda endiselt. Aga sellel nädalal peetavate valimiste lähenedes olen nüüd Brexiti suhtes pessimistlik. Veel suvel oli EL-i jäämise pooldajate leer vägagi elujõuline. Me korraldasime suuri meeleavaldusi ja viisime läbi hästi organiseeritud rohujuure tasandi kampaania. Brexiti toetajad olid lõhestunud ja näiliselt demoraliseerunud.
Kõik see on muutunud. Jäämise pooldajate kampaania, mida vaevavad isikutevahelised vastuolud, on killustunud. Brexit ei ole enam valimiste põhiküsimus. Ma olen veetnud suurema osa viimasest kolmest nädalast valijatega rääkides. Isegi meie Londoni osas, mis hääletas ülekaalukalt EL-i jäämise poolt, on valijate jaoks põhiküsimus praegu see, kelle vastu nad kõige suuremat vastumeelsust tunnevad: kas ebausaldusväärse peaministri Boris Johnsoni või Tööpartei ohtliku liidri Jeremy Corbyni vastu? Teisi valikuvõimalusi, nagu Brexiti-vastased liberaaldemokraadid, surutakse välja.
Meie liitlased vaatavad toimuvat hämmeldunult ja põlglikult pealt. See ei ole viis, kuidas tõsised riigid käituvad. Mis valimistel ka ei juhtuks, Suurbritannia seisund maailmas on juba nõrgenenud. Olukord muutub veel halvemaks. Brexit ei kao kuhugi pärast meie lahkumist EL-ist 31. jaanuaril. Me alustame kõigest meie tulevaste suhete üle läbirääkimiste pidamise igavat ja keerulist protsessi. Raisatakse veel rohkem aega, raha ja energiat ja tõelised probleemid – Hiina, kliimamuutus, küberjulgeolek, ränne, Venemaa ja terrorism, kui mainida vaid mõnda – jäävad veelgi rohkem unarusse. Suurbritannial hakkab nappima välis- ja julgeolekupoliitika jaoks raha.
Loomulikult kavatseme me nende probleemide lahendamiseks pingutada. Kui me saame härra Johnsoni juhitud konservatiivide valitsuse, nagu praegu tundub tõenäoline, ootan, et Suurbritannia (sõjalisest – BNS) kohalolekust Eestis saab silmatorkav sümbol meie jätkuvast pühendumisest NATO-le. Teised riigid peaksid hoidma silmad lahti võimalustele saavutada Suurbritannia osalemist ja tähelepanu, eriti juhul, kui need ei ole rahaliselt liiga kulukad.
Paraku ei asenda esitlemiskunst riigimehekunsti. Tõsiasi on see, et Suurbritannia on väljaspool EL-i nõrgem ja EL on nõrgem ilma temata. Lääne sanktsioonide säilitamine või kehtestamine Venemaa ja Hiina vastu muutub raskemaks. Kiusatus sõlmida kahepoolseid kokkuleppeid aga suureneb.
Siinkohal saaks abi osutada USA, eriti Londoni ja Brüsseli läbirääkijate veenmisega lahutama sellised tähtsad teemad nagu julgeolekukoostöö jätkamine tingimisest kaubanduse, kalanduse ja määrustike üle. Millegipärast kahtlen ma, kas praegune USA valitsus käsitleks seda prioriteedina.
Nende jubeda kolme aasta ainus positiivne tulemus on see, et suur osa Briti elanikkonnast mõistab nüüd, kui tähtis on Euroopa. Ma ei ole kunagi varem oma elus näinud nii palju EL-i lippe või kuulnud inimesi Euroopast selliste teadmiste ja kirega rääkimas. Aastakümneid pidasime oma naabreid ja naabrust iseenesestmõistetavaks. Me mõistame, millest me hakkame puudust tundma. On äärmiselt kahju, et on juba liiga hilja.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
