Juhtkiri: kohaliku toidu kiituseks

Naljahambad ütlevad ikka, et söömine on ainus töö, mis toidab, ja eks neil ole õigus. Toidust mõtleme iga päev – kas või seda, et mida õhtul kodus süüa teha või mida poest osta. Raamatupoeriiulid on kokaraamatutest lookas, internetis on arvukaid blogisid, kus inimesed jagavad retsepte ja kirjeldavad oma toiduelamusi ning söögivalmistamiskursused ei saa osalejate puudumise üle kurta.

Aasta-aastalt on aga järjest olulisemaks muutunud ka see, millist toitu me õigupoolest suhu pistame. Kas näksime Poolast toodud või kodumaiseid õunu, kas ostame Hispaania või Luunja kurki, mis sest, et viimane on esimesest kallim. Toidu päritolu ja kvaliteet on muutunud järjest tähtsamaks ning kvaliteedi eest on inimesed valmis maksma.

Uuringud on tõestanud, et Eesti inimene eelistab eestimaist toodangut. Suurtootjate puhul ei või muidugi kunagi sada protsenti kindel olla, et ka tooraine, olgu see siis liha, piim või midagi muud, on Eestist pärit. Kohaliku talumehe käest liha, juurikaid või muid saadusi ostes on pettasaamise võimalus väiksem – on ikka teine tunne, kui saad jõulupraena ahju lükata tüki lammast või veist, keda ise oled karjamaal ringi jooksmas näinud.

Et nõudlus kohaliku talu- ja väiketootjate kauba järele on kasvanud, on lisandunud ka tootjaid. Tavapärase kartuli- ja kapsakasvatuse kõrvale on tekkinud talusid, kus katsetatakse huvitavate toodetega, olgu selleks siis kõikvõimalikest marjadest-lehtedest-juurtest veinid ja muud hoidised, austerservikud või võrsed.

Kohalikelt tootjatelt toidu ostmisel on peale tervislikkuse veel teinegi külg – nii aitame säilitada elu maal ja väikestes kohtades. Kui inimesed on leidnud töö ja tegevuse, mis neile rahuldust pakub ja leiva lauale toob, ei kipu nad ka suurlinnadesse. Ehk tasuks lähenevatele jõuludele mõeldes seda meeles pidada ning kingikotti või jõululauda kohaliku toiduga täiendada.