Sel aastal Haapsalu kaubamaja ostuööl ilutulestikku ei tule. Selgus tuli peale Lääne Elus ilmunud koerapidajast ajakirjaniku kampaaniaartiklit. Kõik Haapsalu koeraomanikud, eesotsas kirjutaja Lemmi Kannuga, võivad nüüd võidujoovastuses hõisata – läkski läbi.
Ilutulestik oli ostuööde lahutamatuks osaks. Sellel aastal on teistmoodi. Üritusele jätavad tõenäoliselt tulemata nii mõnedki linlased, kes tahtsid nautida meeliülendavat tuleetendust. Nende asemel saame aga näha tõenäoliselt sadu koeraomanikke.
Kirjatükis leidub piisavalt naiivsevõitu negatiivseid emotsioone, aga ma ei näe seal vähimaidki märke mõistmisest, diskussioonisoovist, tolerantsusest. Jätame ära, lõpetame, keelame, paha, sellised olid märksõnad, mis meelde jäid.
Ilutulestikule planeeritud summad soovitab Kann anda koerte varjupaigale. Kuulen/loen tihti, firmade tellitud tuleetenduste järelkajana sapiseid repliike, et tõstku raha õhkulaskmise asemel parem pensione või remontigu tänavaid. Midagi pole parata. Inimestele tundub vahel, et kui keegi teenib ettevõtlusega mingitki kasumit, on see normaalne kohe laiali jagada. Eks seda ikka tehakse ka ja minu teada on tarbijate ühistugi toetanud paljusid projekte ja ettevõtmisi. Saan aga siin kohal öelda, et ostuööde ilutulestike peale pole kunagi kulunud ei pensionäride ega ka ühistu raha. Oleme teinud need heale koostööpartnerile tasuta.
Eesti pürotehnikute piit, pürotehnikud ja arvukad tulevärgisõbrad pole kunagi kutsunud üles võitlusele koerapidamise ja sellega tihti kaasnevate probleemidega.
Kogu lugupidamise juures, neljajalgsete vastu, väidan, et aastas astuvad tuhanded Eesti inimesed koerasita sisse ja mitte vabatahtlikult. Iga kilekotikesega oma kutsu kakakoristaja kohta näed linnas jalutades vähemalt kümmet koeraomanikku, kes seda ei tee. Mõni aeg tagasi jooksis meedias statistikast läbi, et aasta jooksul puresid koerad Eestis tõsiselt/ohtlikult rohkem kui seitsetsada inimest. Mõni on isegi elu jätnud. Kergelt naksata saanuid ei registreeri keegi.
Nendest kümnetest tuhandetest kodanikest keda terroriseerivad aeg-ajalt või alaliselt naabrite haukuvad koerad, pole mõtet rääkidagi. Ehk on siin mõtlemise koht nendele, kes mõelda oskavad või tahavad.
Miks ajakirjanik sellest ei kirjuta? Kirjutaja peab suutma olla vähemalt näiliselt objektiivne, aga antud juhul seda ta kindlasti pole. Ilutulestike korraldamisel võib ikka vahel ette tulla muresid/ kaasarääkimise kohti. Neid on kindlasti võimalik koos arutades vähendada/lahendada. Ühepoolne lahmimine pole lahendus. Üks 4-5 minutiline ilus ilutulestik enne öörahu algust või selle piiril ei tohiks kindlasti olla kampaaniakorras hukka mõistetav sündmus. Seda enam, et selle algusaeg on pikalt ette teada.
Kindlasti pole kõik kutsud ühesugused. Nagu ka inimesed nagu ka koerapidajad nagu ka ilutulestikud. Erinevalt Lemmi Kannist, kelle arvates tulevärk on alati saatanast, arvan mina, et ilmas on väga palju tublisid neljajalgseid ja nende omanikke.
Minu kirjutise mõte on, et me peame ikka suutma koos elada-eksisteerida ja näha asju oma mätta otsast kaugemale. Rohkem teineteisemõistmist ja sallivust, ilma ei saa.
Raivo Laasmägi
ilutulestike korraldaja ja loomapidaja
artikkel.
Oi, see arvamusartikkel on ju demagoogia õpikunäide! Klassika!
Ajakirjanikul on lihtsalt suurem võimalus oma asi läbi suruda. Kirjutab jutu, saab ka selle eest palka, hulga lugejaid ja nii see suur avalik huvi tekib.
Oleks sellist aktiivsust ka mõne teise teema kajastamisel, siis võiks ju rahule jääda,
kuid kahjuks see nii ei ole.
Loen seda juttu ja ei usu oma silmi. Igaühel, kes nimetab ennast ettevõtjaks, peaks piinlik olema sellist paskvilli avaldada. See pole midagi enamat kui madalalaubaline ja tige sõim inimese aadressil, kes julges esindada ühe grupi inimeste palvet. Ma mõistan nüüd suurepäraselt neid kommentaare siin lugedes, miks koerainimesed ei julge enda eest avalikult seista, nad ju lihtsalt valatakse sõimuga üle. Ka kaaslinlaste poolt. Päriselt?! Mitte keegi ei suuda oma ninaesisest kaugemale ja teistega kaasa mõelda? Mingi üks ilutulestik on nii elutähtis, et kaalub üles teiste elusolendite heaolu? Aastavahetusel saate ju niigi oma mürgli kätte. Ma väga loodan, et selle härra geniaalset… Loe rohkem »
Keegi siin mainis ,et võiks lisaks juba olemasolevale koerale veel ühe varjupaigast võtta…milleks!?See kes omale koera võtab,võtabki omale,ta ei vii seda ju hiljem varjupaika.Küsimus oleks-miks meil on varjupaigas nii palju koeri ja kasse?Kas neid võetakse sinna nii kergelt vastu?
Pean nentima, et härra Laasmägi jutus pole vähimaidki märke mõistmisest ega soovist näha oma mätta otsast kaugemale (kasutades tema enda väljendeid). Jutt on veeretatud täiesti asjasse mitte puutuvale teemale – hoolimatute koeraomanike lemmikute tekitatud ebameeldivustele. Kuid härra unustab täiesti teised loomad ja linnud – oravad, tihased, suuremad linnud jne., kes on samuti šokis ja häiritud pimedal ajal korraldatud ilutulestiku mürast ja tossust. Nende olevuste elu võib olla liigsest energiakulust ja stressist ohus. Arusaadav, et härra näeb olukorda oma mätta otsast, oma äri huvidest lähtuvalt. Aga ehk on just õige aeg ümber orienteeruda? Näiteks laseršõu korraldamisele mõelda? Pisut innovaatilisust ei tee… Loe rohkem »
minge öelge kaitseliidule, et metsas ei tohiks paugutada, metsloomad ei karda teie arust või?
ilutulestik kestab heal juhul 10 min, aga need lõugavad penid panevad 24/7 aitäh,
Aga kui ilutulestik oleks toimunud, kas siis lõugavad penid ei häiriks?
Saan aga siin kohal öelda, et ostuööde ilutulestike peale pole kunagi kulunud ei pensionäride ega ka ühistu raha. Oleme teinud need heale koostööpartnerile tasuta.
Veel üks naljamees, kes räägib tasuta asjadest!
Tubli kirjatükk ajakirjanukult, aga edaspidi kannan pipragaasi endaga alati kaasas ja 1 korra võite pakkuda kelle peal seda proovima hakkan .Hulkuvad koerad hoitke alt.
2.2 Koera või kassi pidamine ei tohi häirida avalikku korda ja teiste isikute rahu.
2.3. Koera tohib avalikus kohas pidada ainult rihma otsas ja suukorviga varustatult.
Üleskutse ja avalik pöördumine: Pildistada üles ja anda teada kõikidest rikkumistest Eesti politseile ja/või kohalikule kobrukale.
Oma linnas kehtivaid eeskriju võiks paremini tunda või sisi vähemalt osata neid otsida. See on mingist suvaliselt kohast kopipasteeritud.
Haapsalu linna oma on siin:
https://www.haapsalu.ee/lemmikloomad
Koera tohib viia avalikku kohta jalutusrihma otsas ja vajadusel ka suukorvistatult, tagades kaaskodanike ja teiste loomade ohutuse.
Aga sama eeskirjaga on lemmikloomale keelatud ka tekitada valu ja välditavaid füüsilisi ning vaimseid kannatusi.
Riigiteataja ei ole suvaline koht või on Haapsalu riik riigis?
Miks sa nii rumal oled?
aga teil käskis keegi nii küsida või?
Riigi Teataja avaldab eri omavalitsuste erinevaid seadusandlikke akte. Vaata oma leitud link tähelepanelikult üle, selle päises on tõenäoliselt KOV-i nimi, kus antud määrus vastu võeti ja mis pärast Riigi Teatajas avaldamist kehtima hakkas. Tulemuse võid meilegi välja öelda (ise mäletan, et häirivuse mõistet kasutati Tartu vastavas seaduses). Teisest küljest pole lemmikloomamääruste nii-või naasugusest sõnastusest abi, sest politsei reageerib kaebuste peale üle kogu Eesti ühtmoodi ja soovitus kohtu kaudu abi otsida lihtsalt ei päde.