Esmaspäeval, 4. novembril toob kirjandustuur „Sõnaränd” Haapsallu kirjanikud Kerttu Rakke, Peeter Sauteri ja Mairi Lauriku.
Kerttu Rakke on Kadi Kuusi pseudonüüm, mis tekkis aastal 1987, mil ta kirjutas loo „Let’s go”. Rakke tuntumad teosed on „Iluasjake”, „Kolmas printsess” ja „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud”.
Mullu ilmus Rakke sulest romaan „Häbi”, mida Ivar Sild on kirjeldanud ERRi kultuuriportaalis järgmiselt: „Rakke tahab tähelepanu juhtida sellele, et kui inimest pidevalt alavääristada ja maha tampida, siis mingil hetkel ei toimi ta enam normaalse inimesena, kes küll ka vahel kaotab ja teeb valesid otsuseid, ent mingi aja jooksul tõuseb jalule, elab elu edasi ja suudab rõõmus olla.”
Peeter Sauter on kirjanik, tõlkija ja näitleja. Sauteri 1990. aastal ilmunud debüütromaan „Indigo” vahendab elupildikesi ja -fragmente kirjutaja mõttekujutusliku põlvkonnakaaslase silmade läbi.
Sauteri üks tuntumaid romaane on 2013. aastal ilmunud „Ära jäta mind rahule” räägib avameelselt minategelase kohanemisest eluga pärast abielulahutust. Sauteri novellid „Kõhu valu” ja „Tuimus” on mõlemad pälvinud Friedebert Tuglase novelliauhinna.
„Tema tegelaseks võib olla pangaametnik, narkomaan, kunstnik või kirjanik, aga ühesugused luuserid on nad kõik – ja jumala ehk kirjaniku jaoks ühtviisi armsad ja vastikud. Nendega on lugejal kerge samastuda ja ikkagi ise puhtalt välja tulla: näed sa, minu elu polegi nii masendav,” on kirjeldanud Sauteri kirjutamisstiili kirjanik ja kriitik Kaarel Kressa.
Mairi Laurik on Eesti ulmekirjanik. Ta on kirjutanud kolm romaani („Süsteem“, „Mina olen Surm“ ja „Novembriöö kirjad“) ning mitmeid tunnustust pälvinud lühijutte.
Janika Läänemets on „Mina olen Surm” arvustuses kirjutanud: „Taevas eesti noortekirjanduse kohal on juba mõnda aega tume olnud, aga ka kõige sombusemal päeval võib mõni päikesekiir lõigata halli pilvekangasse augu, mis vaikselt kasvama hakkab. Ehk puhub just Mairi Lauriku „Mina olen Surm”, nii irooniliselt kui see ka ei kõla, eesti noortekirjandusele uuesti elu sisse? Ning kui see ei osutugi kiireks, mis hämaruse taganema paneb, tuletab Lauriku romaan vähemalt meelde, et päike on siiski alati kusagil pilve taga olemas ning kuuldused eesti noortekirjanduse surmast liialdatud.”
Kirjandustuur on Eesti kirjanike liidu, Eesti raamatukoguhoidjate ühingu ja Eesti rahvusraamatukogu ettevõtmine, mille eesmärgiks on tutvustada inimestele Eestis tegutsevaid kirjanikke ja nende loomingut. Igas maakonnas esinevad erinevad kirjanikud.
