2

Tiiu Randmann-Mihkla: kunst teeb hinge rõõmsaks

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Haapsallasest kunstnik ja õpetaja Tiiu Randmann-Mihkla jaoks on kunst kogu tema elu. Merilin Kaustel-Lehemets

Haapsalu kunstiõpetaja Randmann-Mihkla käe alt on rohkem kui 20 aasta jooksul läbi käinud sadu ja sadu õpilasi.

Ta juhendab lapsi Haapsalu noorte huvikeskuses ja oli 17 aastat Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi ja Läänemaa ühisgümnaasiumi kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja. Sellele vaatamata on ta veendunud, et kunstnikuks olemist õpetada ei saa. „Saab õpetada tehnikat, joonistamist ja maalimist, aga ei saa õpetada, kuidas kunsti teha, hoidku jumal selle eest,” ütleb Randmann-Mihkla.

Õpetaja on pigem suunanäitaja, ergutaja. Öeldakse, et iga lapse saab joonistama õpetada. „Saab küll. Joonistamine on käsitööoskus,” ütleb Randmann-Mihkla. Kustmaalt anne mängu tuleb? „Anne on võime maailma teistmoodi näha ja esitada. Kunsti tegemisel ei ole reegleid. Seda selgitada ja julgustada on minu töö,” ütleb ta.

See tundub olevat õnnestunud. Üks tema õpilasi, Karl-Christoph Rebane, teeb praegu ilma Eesti ja maailma moelavadel. Noor moekunstnik on oma pöörase loomingu eest ka sarjata saanud, aga pole lasknud end sellest häirida nagu Randmann-Mihkla isegi. Ta õpetab, et kunsti on mitmesugust ja seda tuleb aktsepteerida. Sellest hoolimata kipub kunst, milleta Randmann-Mihkla elada ei saa, talle aeg-ajalt pahandusi kaela tooma.

Kaks aastat tagasi lasi šokeeritud linnaametnik Randmann-Mihkla õpilaste näituselt Haapsalu Krahviaias eemaldada Lauaviina pudeli ja pitsi, mis olid installatsiooni osa. Pahaseks said ka haapsallased, keda kohutas puuoksa külge riputatud ülikond. Läinud suvel tituleeris ajakirjanik tema õpilaste väljapaneku Haapsalu kultuurimaja ees prüginäituseks.

„Pahandus kunsti pärast on kerge tulema, kui ei süveneta,” ütleb Randmann-Mihkla.

Pikemalt mõtlemata, miks on viinapudel installatsiooni osa, lähtuti põhimõttest „see lihtsalt ei sobi ja kõik”. Prügi oli pelgalt vahend idee edastamiseks, aga nähti ainult prügi. „See on sama, kui minna sümfooniaorkestri kontserdile ja – selle asemel, et muusikast rääkida – pärast konserti arutada, kui kole viiul oli ühel muusikul,” ütleb Randmann-Mihkla.

Kas ei pea looja ehk arvestama, et teda võidakse ka valesti mõista? „Muidugi,” ütleb Randmann-Mihkla. „Eks seegi ole minu ülesanne – õpilastele rääkida, et võib olla eri tõlgendusi ja et ei tasu solvuda.”

Kui keegi kunstile endale liiga kipub tegema, teeb Randmann-Mihkla suu lahti või haarab sule, et selgitada-arutleda. Aasta tagasi tekitasid Haapsalus tõelise keeristormi kunstiakadeemia tudengi LAURi sada poodud kipstitte linnagaleriis. „Eriti hirmutav oli see, et inimene, kes teravalt kritiseeris noort skulptorit, aga ka kunstiakadeemias antavat õpetust üldse, ei olnud näitusel üldse käinudki,” meenutab Randmann-Mihkla.

Kaasaegne kunst kipubki millegipärast vaatajaid ärritama. Randmann-Mihkla meenutab kunstnik Kaido Olet, kes ERRi telesaates „Plekktrumm” arutles kunsti ja selle mõistmise üle. „Ole ütles, et muusika millegipärast ei ärrita kunagi niivõrd kui kaasaegne kunst, miks see nii on, ei tea,” ütleb Randmann-Mihkla. „Kui saaks inimesed kuidagi nii kaugele, et nad vaataksid näitust ilma kohe positsiooni võtmata. Võiks süüvida, vaadata enda sisse ja järele mõelda – miks see mind ärritab? Mida kunstnik minuga teeb, et ma ärritun? Mida ta öelda tahab?”

Ehk ongi eesmärk ärritada? „Ma ei usu, kuigi mõnikord võib olla ka,” ütleb Randmann-Mihkla. Ons kaasaegne kunst ehk nii elitaarne, et sellest ei saagi aru mitte keegi peale kunstnike? „Seda ma ei arva,” ütleb Randmann-Mihkla. Pigem on see harjutamise küsimus. Mida rohkem näitustel käia, seda rohkem arusaamist. „Ja kõik ei pea sugugi meeldima. Oleks imelik, kui kõik meeldiks,” ütleb Randmann-Mihkla.

Teda ennast on kunsti poole tõmmanud terve elu. Miks, ei oska ta öelda. „Mõnikord ei saagi aru, kust üks või teine asi tuleb,” ütleb ta. Küll aga mäletab ta lapsepõlvekodust üht maali. „Metsamotiiv oli. Vaatasin seda palju,” ütleb Randmann-Mihkla. Kelle oma? Ei tea. Maal oli signeerimata. Ema ja isa kunstiga ei tegelenud. „Naabritel oli üks repro, seda panin tähele, vaatasin. Sellised asjad jäid kuidagi ise silma,” ütleb Randmann-Mihkla. Lapsena joonistas ta palju, käis kunstiringis ja läks hiljem kunstikallakuga keskkooli.

1982. aastal kolis Tallinnas Nõmmel üles kasvanud Randmann-Mihkla Haapsallu. Kui Nõmmel oli toona selgesti tajutav veel vana hea 1930ndate aastate hõng, siis Haapsalu oli hall ja tolmune sõjaväelinn, täis hiilivaid varje. Vene lennukid mürisesid pea kohal, müra oli nii kõva, et Randmann-Mihkla toona kolmeaastane poeg jooksis õuest nutuga tuppa.

„Kontrast oli hiiglasuur,” ütleb Randmann-Mihkla. Haapsalu kodus ei olnud vett ega kanalisatsiooni, vesi tuli tuua tänavakaevust. Linn oli räämas, tütart Tallinnast vaatama sõitnud isa sai šoki. „Aga mina olin noor, noored on leplikumad,” ütleb Randmann-Mihkla. Kaks korda on ta tahtnud Haapsalust tagasi Tallinna kolida, aga pole seda teinud. „Jumal tänatud. See olnuks kohutav viga,” ütleb ta. Haapsalu on muutunud, muutunud on ka ta ise.

„Ma armastan seda linna,” ütleb ta. Räämas majakesest on saanud hubane veidi boheemlaslik kodu väikese korras aia ja kitsukese pööningukorrusel asuva ateljeega. Seal, džässmuusika saatel, Randmann-Mihkla töötab. „Ma poleks uskunud, et selline elu on võimalik,” ütleb ta. „Tõused kellata, jood kohvi, vaatad aknast välja, loed, lähed ateljeesse.”

Tööle – Haapsalu noorte huvikeskusesse – läheb ta alles pärastlõunaks. Sellist vabadust ei ole kogu aeg olnud. 17 aastat töötas ta kahe koha peal – huvikeskuses ja koolis. Toona algasid Randmann-Mihkla tööpäevad kell kaheksa hommikul ja kestsid kella seitsmeni õhtul. „Siis koju, vaatad kiiruga uudised ära, hakkad tunde ette valmistama ja ongi kõik,” ütleb ta. Loominguks aega ei jäänud. Randmann-Mihkla lohutas end sellega, et jääb pensionile, küll siis jõuab. Läks aga nii, et ei pidanud nii kaua ootama – koolitöö sai otsa ja andis loomingule teed.

Tänavu septembris avas ta Haapsalu linnagaleriis näituse „Sprotid õlis” – väljapaneku, mille kallal ta töötas viis aastat. See tähendas sadu retki Krimmi holmile vana kalatööstuse varemeisse. Randmann-Mihkla tegi seal tuhandeid fotosid ja sõna otseses mõttes rämpsust, mida ta sealt koju tassis, sündis kunst – näitus ja samanimeline luule-, miniatuuri- ja fotoraamat. Märku hakkasid „Sprotid õlis” endast andma siis, kui ta koolist ära tuli.

Randmann-Mihkla on nõus, et „Sprotte õlis” võib nimetada tema läbimurdenäituseks. „Kuigi see, mis ma varem tegin, oli ka tähendusega kunst, mitte lihtsalt lilled ja liblikad,” ütleb ta. „Sprotid õlis” aga oli tõsikontseptuaalne – ideel põhinev, hästi läbi mõeldud ja kirjutatud tervik, kus Randmann-Mihkla uurib aega.

Krimmi holmi varemed ise olid juhus. „See oleks võinud ka midagi muud olla, mõni koht või hoone, kus on elatud, kus on adutav, et on olnud mingi teine aeg, mis elab edasi, kuigi on mööda läinud,” ütleb ta.

Tolle mööda läinud aja korjaski Randmann-Mihkla kalatööstuse varemeist tükk-tükilt kokku, lakkis ja kuldas üle ning tõi linnagaleriisse. Nõukogude Eesti lippu harutas ta lahti ja keris niite ümber roostetanud plekitükkide terve talve. „Väga meditatiivne tegevus,” ütleb ta. Tulemus – nelja meetri pikkune efektne pannoo.

Küsimusele, kas ta on õnnelik, vastab Randmann-Mihkla hetkegi kõhklemata: „Oi-oi, olen küll!” ja lisab: „Kunst on mu elu. Kes tegeleb loominguga, ongi õnnelik. Kannatavad kunstnikud on müüt!”

 

Tiiu Randmann-Mihkla

  • Kunstnik ja õpetaja.
  • Sündinud 1959 Tallinnas.
  • Lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel.
  • Lõpetanud Rahumäe põhikooli ja Tallinna 46. keskkooli ning kujutava kunsti viieaastase kaugõppekursuse Tartu kunstimuuseumi juures.
  • Randmann-Mihkla õpetaja seal oli üks viimaseid pallaslasi Silvia Jõgever.
  • Haapsalus 1982. aastast.
  • Töötab Haapsalu noorte huvikeskuses kunstiõpetajana.
  • Olnud 17 aastat Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumis ja Läänemaa ühisgümnaasiumis kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja.
  • Kolm täiskasvanud last, kolm lapselast.
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mees
Mees

Kannatavad kunstnikud ei ole müüt.

No jaa
No jaa

Viinapudeli lugu on hästi meeles.Šokeeritud linnaametnik oli muidugi “suur kunstiteadlane” ka! Häbi oleks pidanud olema ennekõike ametnikul mitte kellelgi teisel.

wpDiscuz