Isikliku ja ettevõtte või mõne avaliku institutsiooni tasku segiajamine on vana konstruktsioon. Vahele jäänud pikanäpumeestest on kirjutatud niivõrd palju paljastavaid-piinlikke lugusid, et iga järgmise puhul võib vaid imestada, kuidas saab keegi veel üldse arvata, et see välja ei tule ja loota, et avaliku sektori rahakoti kallal käimine jääb märkamata.
Tänase Lääne Elu esiküljeloos on kirjeldatud, kuidas endine Nõva vallavanem Deiw Rahumägi varastas üle 30 000 euro valla raha. Rahumägi vajas selleks teisi ja toimetaski maksumaksja raha kõrvale kolmandate isikute abiga. Võimalik, et mõni neist andis endale selgesti aru, mida ta teeb, sõlmides Rahumäega raha kantimise lihtsustamiseks lepingu. Detailset kohtuotsust lugedes me siiski teiste inimeste mõtteid ei näe ega tea, miks ja kuidas nemad Rahumäe punutud skeemi sattusid – kas heauskselt või Rahumäe plaane teades.
Kohus leidis, et nende peale ei ole mõtet aega ja raha kulutada. Asjaosalised said trahvi ja kohtuasi lõpetati, sest kõiki neid iseloomustab üks sarnane detail – Rahumägi kasutas nende abi vaid üks kord. Seda, kas nad olid heausksed ja Rahumägi kasutas neid lihtsalt ära või teadsid nad täpselt, mida nad teevad, teavad vaid asjaosalised ise. Mingit nähtavat või tõendatavat kasu nad vahendustegevuse pealt igatahes ei saanud. Kohtu abiga – trahvi makstes – jäädi hoopis soliidsesse miinusesse, avalikustamise häbi peale selle.
Siinkohal võiks tulevikuks anda spikri, mille alusel otsustada, kas ja mis tingimustel tasub ühe omavalitsusjuhi pakutud lepingule oma jah-sõna öelda: tuleb välja küsida volikogu otsus, millega linna- või vallavolinikud on linna- või vallajuhti mingit konkreetset lepingut sõlmima volitanud. Kui pole volikogu luba, pole omavalitsusjuhil ka õigust kohaliku omavalitsuse raha laiali jagada.
oleks see siis nii lihtne, et kui volikogu otsust pole … Nõval oli kõigel volikogu esimehe dabroo ja kaitsev käsi, elu oli ilus …