Kümme päeva Gruusias, kusjuures Saksamaa kummitab täiega. Mulle tundub, et kõikidest võõrkeeltest oli kõige rohkem kuulda just saksa keelt. Kui välja arvata muidugi inglise ja vene, millest pole Tbilisi kesklinnas kuskil pääsu, sest restoranide, reisikorraldajate ja taksojuhtide konkurents on meeletu ning kõik üritavad sind võidu ära rääkida.
Mõtlesime reisikaaslastega, miks küll Tbilisi suurematel tänavatel on väljas Gruusia ja Saksa lipud. Esmaspäeva lõuna paiku oli elukoha lähedal äkki tavatult palju politseinikke ning ühel ristmikul tavatult palju musti, tumendatud klaasidega autosid, neis üks tuttava puna-kolla-musta Adler’i lipuga. Tuleb tunnistada, et Eesti riigijuhtide visiitidega olen rohkem kursis. Igatahes selgus, et Saksamaa presidendi Frank Walter Steinmeieri päevakavas oli parasjagu jalutuskäik vanalinna tänavatel, teemaks linna arendamine. Kes käinud, see teab, et Jürimaa majad ja tänavad on kordades kehvemas seisus kui Eestis, aga märgata oli, et nad väga püüavad. Linna arengut märkasime täpselt nina allgi – kui meie saabudes oli maja ees suur liivahunnik ning kümme autot kitsal tänaval üksteise otsas (täpselt ei tea, kuidas Bolti juht sealt tagasi sai või üle lendas, igaks juhuks ei jäänud vaatama), siis töö tänaval käis mitu päeva hommikust pika pimedani ning juba mõne päeva pärast oli uus kivisillutis maha pandud.
