Sel nädalavahetusel tähistatakse nii Haapsalus kui ka Puises suure põgenemise 75. aastapäeva. Viis aastat tagasi sama sündmust meenutades kerkis Haapsalus Rannarootsi muuseumi ette paatkalmet meenutav mälestusmärk, mille tarvis toodi kive kokku eri eestirootsi asualadelt. Nüüd pühapäeval avatakse Puises paadipõgenikele veel teinegi mälestusmärk. Õigupoolest avatakse küll selle esimene etapp, sest järgmisel aastal täieneb see mere poole suunduva ema ja tütrega.
Et Läänemaal on paadipõgenike mälestusmärke rohkem kui üks, on ka üsna mõistetav, sest 1944. aasta sügisel oli see üks kohti, kus valget laeva oodati. Sajad ja tuhanded inimesed koondusid siinsele rannikule, et leida mingigi võimalus lähenevate punavägede eest pääsemiseks. Paadiootajate hulgas oli nii lihtsaid inimesi kui ka tollases ühiskonnas tuntud poliitikuid, sportlasi ja kultuuritegelasi. Lisaks neile ootas siinsamas Läänemaal Põgari rannal Läände pääsemise võimalust ka Eesti valitsus. Oli neid, kes pääsesid minema, aga väga palju oli ka neid, kelle lootus ei täitunud ja kes pidid oma kodudesse tagasi pöörduma. Neist paljudele sai tagasipöördumine saatuslikuks ja nad lõpetasid oma elu vangilaagris.
75 aastat on pikk aeg ja järjest vähem on neid, kes suurt põgenemist ise mäletaksid. Need, kes mäletavad, olgu siis Läänemaa randadele kogunenud meeleheites inimesi, lootuse kustumise tunnet või tormiseid öid Läänemerel, olid toona ise alles lapsed. Viie aasta pärast pole võib-olla enam neidki.
Paadipõgenikele mälestusmärke paigaldades hoiame inimeste mälus ühte valusat peatükki Eesti ajaloos. Aga kui tõsta pilk kõrgemale ja vaadata kaugemale, pole sarnased lood kahjuks maailmast kadunud. Ka täna ootab keegi kusagil paati ja loodab sõja jalus kodumaalt rahulikumasse maailma pääseda. Me ütleme küll, et see on teine asi. Aga kas ikka on?
Sellest kui paljudel pärast jõudmist tõotatud maale algasid uued katsumused me ei tahagi rääkida ! Kuidas Rootsis koheldi siit saabunud lihtsaid inimesi immigrante !!