Tänane Lääne Elu kirjutab, et seitse Läänemaa kooli on keelustanud nutitelefonid ka vahetundides.
Ühest küljest võiks pidada seda liigseks konservatiivsuseks. Me elame ajal, mil teine inimene pole mitte ainult telefonikõne kaugusel, vaid virtuaalses suhtlusvõrgustikus absoluutselt kogu aeg olemas. Ja siis ühel heal päeval selgub, et te ei saagi näiteks oma last tundide kaupa kätte, sest ta pole võrgus. Veel hullem – tal on keelatud seal olla. Kindlasti tekitab selline keeld segadust ja isegi trotsi.
Teisest küljest on lapsed maast madalast, tõenäoliselt mõned isegi enne kooli liiga palju ekraanide ees. Emad-isad ei suuda, sageli aga ka ei taha sellega võidelda. Nii nagu oli paarikümne aasta eest mugav laps teleka ette unustada, on nüüd veel mugavam unustada ta nutitelefoni või arvutisse. Tagajärg on, et lapsed ei oska enam omavahel suhelda ega mängida, tekib nutisõltuvus, millega tegelemine on juba hoopis keeruline.
Samas on nutitelefon osa nüüdisaja elust. Me ei saa seda ära keelata ega õppida elama nii nagu siis, kui isegi lauatelefon oli haruldus. Koolijuhidki põhjendavad telefonide lubamist sellega, et telefonidest on pigem kasu kui kahju. Mida siis teha? Kuidas leida kesktee?
Kool on üks väheseid kohti, mis saab lapsevanematele ja lastele appi tulla ning seda üsna vähese vaevaga. Iga kool saab kehtestada reeglid ja nõuda nende täitmist.
Kui nutitelefon on koolis keelatud, siis on laps viis päeva nädalas kümme kuud jutti teatud hulga tunde ekraanivaba. Jah, see võib olla ebamugav. Jah, see sunnib lapsevanemaid leppima, et nad ei saa iga hetk last kätte. Aga see õpetab lapsi ka mõned tunnid ilma nutitelefonita hakkama saama. Veel enam, see jätab neile võimaluse olla laps – vahetunnis mängida, joosta ja mürada. Seda võimalust ei tohi lastelt ära võtta. Vähemalt alg- ja põhikoolid peaksid olema nutitelefonivabad.
